Bella saladus 2. raamat (Narnia kroonikad Fanfic)

7. osa

Bella pov

"Kuidas sa elus saad olla?", küsis Susan.
"Unustasid, et ma ei vanane.", vastasin.
"Ahah. Ma ei saa aru, mis siis peale meie lahkumist juhtus. Räägid meile?", küsis ta.
"Peale teie lahkumist pandi mind algselt valitsema. Siis tulid aga telmariinid ning me võitlesime, aga meid oli vähem. Lõpuks otsustasin Narnialased päästa,  nii palju kui saan. Muutusin gepardiks ja pöörasin sõdurite tähelepanu endale. See plaan õnnestusgi. Kõik ellujäänud Narnialased said metsa põgenetud.
Mind võeti kinni ja pandi vangikongi, kus viibisin 20 tuhat aastat. Siis kui Cornelius aitas prints Caspianil põgeneda, aitas ta ka mind. Olen talle vägagi tänulik. Ta tõi mulle süüa, kuna mind unustati sinna täielikult. Ma ei öelnud kunagi telmariinidele, kus Narnialased on.", vastasin.
"Oh jumal. Sa oled nii palju kannatanud. Mul on kahju.", ütles Lucy.
"See pole teie süü. Te pidite lahkuma. Miski pole juhuslik. Ju vist pidi nii minema.", ütlesin.
"Peter on valesti aru saanud. Sa pole reetur.", ütles Susan.
"Ka paljud Narnialased arvasid algul nii, aga nüüd saavad aru sellest, kuidas tegelikult oli. Ma ei süüdista ennast enam, kuna mõistsin, et isegi  üksinda poleks ma suutnud telmariinide vastu. Neid oli väga palju.", ütlesin.
"Nii et sina arvad, et Peteri plaan on vale?", küsis Edmund.
"Jah. Kahjuks küll. Me ei tea, kui palju mehi kusgil on. Kui suure üllatuse me teeme. Kui midagi nihu läheb, mis on plaan B. Me ei tea seda. Aslan on ainuke pääsetee või võitleme nendega seal, kus oleme meie soodsas olukorras.", vastasin.
"Aga kus on Nina?", küsis Susan.
"Ta õnneks lahkus enne telmariinidega võitlemist oma kodu linna. Muud ma ei tea. Arvatavasti puhkab ta nüüd rahus. Nii palju aastaid on ju möödas.", vastasin.

Siis hakkasid nad sättima lossi minemiseks.

Loodan, et meeldis.