Bella saladus 2. raamat (Narnia kroonikad Fanfic)

6. osa

Bella pov

"Samuti ka meie.", ütles Edmund.
"Armee täies hiilguses.", ütles mäger.
Siis tuli Reebecheep ette.
"Ootasime teid pikkisilmi. Oleme teie teenistuses.", ütles ta.
"Ta on nii armas.", ütles Lucy vaikselt Susanile.
"Kes seda ütles?", küsis hiir mõõga tupest välja võttes.
"Vabandust.", ütles Lucy.
"Oh. Teie maiesteet. Suurim au teie ees. Vapram, suurepärasem sobiks Narnia võitlejale paremini.", ütles hiir ja pani mõõga tagsi tuppe.
"Vähemalt oskab keegi mõõgaga ümber käia.", ütles Peter.
Olin natuke üllatunud, kuna Peteri käitumine oli mulle tundmatu. Ta on palju muutunud.
"Olen palju harjutanud teie armee jaoks.", ütles hiir.
"Hea. Me vajame kõiki mõõku, mida saame.", ütles Peter.
"Hästi , siis tahad kindlasti oma mõõka tagasi.", ütles Caspian ja ulatas selle Peterile. Ta võttis vastu ja pani selle tuppe tagasi. Märkasin, et ta pööritab silmi.
Ta on ülbem.
Hakkasime liikuma. Keegi pole mind märganudki.
Läksime kohta, kus me treenime.
Kõndisin nende taga ning nad ei märganud mind.
Caspian ja Peter rääkisid oma  vahel.
Me jõudsime Aslani hiide.
Ukseava ees seisid narnialased ja hoidsid mõõku üleval.
Pevensie'd kõndisid ees. Siis järgnes Caspian ning ülejäänud.
Kui sisse jõudsime, tehti parasjagu relvi.
"See pole nagu peaks, aga vähemalt on see vajaminev.", ütles Caspian.
"Peter. Sa vist tahad seda näha.", ütles Susan ning Peter järgnes talle. Samuti  Caspian ning siis mina.

Seintel olid pildid.
"Need oleme meie.", ütles Susan.
"Mis koht see on?", küsis Lucy.
"Te ei tea?", küsis Caspian.
Siis võttis ta tõrviku ja kõndis edasi.
Me kõik järgnesime.
Mina väga taga, et nad ei näeks. Caspian süütas tule, mis levis edasi kogu ruumi.
Pevensie'd tundsid vast selle ära.
"Ta podi teadma, mida ta teeb.", ütles Lucy.
"Ma arvan, et nüüd on meie teha.", ütles Peter.

Kui faun tuli teatama, et telmariini sõdur oli käinud, siis kogunesid kõik ühte ruumi.
"See on aja küsimus, mil armee ja masinad on siia teel.", ütles Peter.
"Moda me peaksime tegema?", küsis hiir.
"Me peame....", ütlesid Peter ja Caspian samal ajal.
Nad vaatasid üksteisele otsa ning Caspian noogutas.
"Meie ainus lootus on neid enne rünnata, kui nemad meid.",ütles Peter.
"See on hullumeelsus. Keegi pole varem lossi rünnanud.", ütles Caspian.
"Alati on esimene kord.", ütles Peter.
"See oleks üllatus neile.", ütles Trumpkin.
"Aga meil on võimalus ka siin.", ütles Caspian.
"Me suudame neid siin ka kinni hoida.", ütles Susan.
Peter vaatas teda natuke üllatunult. Ta poleks oodanud, et Susan pole tema poolt.
"Ohutu on maa all tegutseda.", ütles mäger.
"Ma olen tänulik, mida sa oled siin teinud. Aga see on sõda.", ütles Peter.
"Me saame kotkastelt abi paluda.", ütles Edmund.
"Me võime korjata pähkleid.", ütles orav.
"Ja visata sõdurite peale. Pea suu.", ütles hiir.
Peter läks tsentauri juurde.
"Kas juhataksid teisi?", küsis Peter.
Ta vaatas korraks Caspianile otsa ning siis Peterile.
"Annan endast parima. Kõrgeausus.", vastas ta.
"Sellepärast olengi mures.", ütles Lucy.
"Vabandust?", küsis Peter.
"Te käitute nagu oleks ainult kaks valikut. Surra siin või surra seal.", vastas ta.
"Sa pole korralikult kuulanud.", ütles Peter.
"Ei sina ei kuula. Oled unustanud, kes tegelikult alistas Valge Nõia, Peter.", ütles Lucy.
"Me oleme oodanud Aslanit juba liiga kaua.", ütles Peter.
Ning ta hakkas lahkuma.
"Ma arvan, et Lucyl on õigus.", ütlesin.
Ning nüüd kõik vaatasid mind.
Pevensie'd olid üllatunud.
"Bella?", küsis Peter.
"Kes siis?", küsisin.
Lucy tuli ja kallistas mind.
"Sa oled elus.", ütles ta.
"Jah. Olen.", ütlesin.
"Ikkagi, jään kindlaks oma otsusele. Pole mõtet kuulata arvamust reeturi käest.", ütles Peter ning lahkus.
Mul jäi suu lahti.
"Ta ei tea, mida ta räägib.", ütles Lucy.

Siin uus osa. Loodan, et meeldis.