Nimekiri [ümberkirjutamisel]

III

Astusime uue maja välisuksest sisse ja lasime tavapäraseid kombeid järgides pilgul üle toa rännata. Ainult mingi brünett naeratas mulle, kuid ta ei oleks mu esimene valik olnud. 

"Valeria!" ütles Danny peaaegu liiga kõvasti. Tom lõi teda jalga.

"Ole vait, ega sa teda nii ei leia."

"Ei, ma leidsin, vaata," paistis kutt liiga elevil. "Seal toa nurgas. Kinni! Minu oma! Ma ütlesin esimesena."

"See mäng on liiga lihtne ju, kui saab tüdrukut kinni panna," torisesin. Nii ei jää ju mitte kellelegi mingit võimalustki.

"Me ei leppinud reegleid kokku," õigustas Danny end õnnelikult ja astus meist paar sammu eemale, nagu hakkaks juba Valeria poole minema. "Ha!"

Danny lahkus meie juurest, kuid me jäime kolmekesi lihtsalt teineteisele otsa vaatama. Kehitasin õlgu ja leppisin kaotusega. "Ma valin sihtmärgi hiljem, mulle kulub üks jook ära."

Tegin endale rummi ja koolaga kokteili ja suundusin tagasi seina ääres seisva Tomi poole. Ta oli telefonis. Jälle.

"Mis sa teed seal?" üritasin uuesti uurida, samal ajal vaatasin elutoas ringi, et mõnd pandavat tüdrukut leida.

"Ei midagi, ei midagi," kostis sõber ja pani oma telefoni kohe taskusse ära. "On see viin?"

Vaatasin oma jooki. Kas ta oli ainete all?

"Sa ju ise näed ka, et see ei saa viin olla, kui see tumepruun on," vastasin.

"Õigus-õigus," pomises Tom. "Mulle kuluks viin ära."

"Mis toimub?" küsisin oma kätt talle õlale pannes. See võis kõrvalt veits gei välja näha, aga mul oli suva. "Sa oled liimist lahti."

"Ah, tead, väiksed probleemid."

Tundus, nagu ta ei tahaks rääkida. "Hea küll. Oled sa kellegi välja valinud juba?"

"Tead, ma vist täna ei hakka..."

Nüüd oli midagi kohe väga valesti. Vaatasin viimast korda üle toa. See sama tumedate juustega tüdruk, kes käib minuga samas koolis, naeratas mulle jälle. Nüüd oli raske valik, kas sõber või naised...

"Tahad sa sellest rääkida?"

"Juua tahaks," vastas Tom lühidalt. Ta oli püksitaskust telefoni välja võtnud ja põrnitses jälle seda. Võtsin seda kui eitavat vastust ja liikusin brüneti poole. Lähemale jõudes nägin, et olin temaga juba maganud.

"Nessa," laususin tüdrukule lähemale jõudes. Ta tundus olevat väga õnnelik, et lähenesin ja ajas oma käe mu kaela taha. Nessa otsekui surus oma huuled minu omade vastu. Siin oleks vist sobiv öelda, et ta sõna otseses mõttes varastas suudluse.

"Ma olen nii rõõmus, et sa siin oled..."

Ta oli täis. Väga täis.

Nessa käsi liikus üle mu keha ning ta haaras vahepeal mu käest, et tasakaalu hoida. "Tule, lähme."

See oli ajaraisk. Ühe inimesega kaks korda magamise eest ei saa mitut punkti. Iga tüdruk annab vaid ühe punkti.

"Tead, ma ikka ei taha sinuga magada," ütlesin selle peale.

"Mi-iks," venitas Nessa ja rippus mu kaela küljes. "Sa ise ütlesid, et eelmine kord oli nii hea olnud..."

"Nojah," pööritasin silmi. "Tegelikult ei olnud."

"Aga sa ütlesid!"

"Ma olin täis," valetasin. Tol korral olin isegi kaine olnud.

"Aga... aga... "