Nimekiri [ümberkirjutamisel]

V

"Daniel Alan David Jones!" karjus miss Pierce ja viskas vist Danny poole kriidigi, ma ei näinud täpselt.

"Nii ei saa asjad jätkuda, kuuled mind?" kriiskas õpetaja edasi. Danny libistas hetkeks oma telefoni pinali taha ja teeskles, nagu kuulaks.

"Saan aru."

"Kas sa tõesti usud, et ma olen nii naiivne ja arvan, et sa ei võtagi seda telefoni sealt pinali tagant selles tunnis oma pihku?"

"Loota võis," kehitas Danny õlgu.

"Daniel, see on lõpuklass. Ma võin su tunnistuse ja kõik muu ära rikkuda, saad aru?"

Danny noogutas ja suunas telefoni oma pinginaabri, minu, poole. "Vahi selle eide udaraid. Türa, need on maani."

"Millega te tegelete siin?" päris õpetaja klassi eest meie pingi poole sammuma hakates. Mu pingunaaber lukustas nüüd küll päris kiirelt ekraani ja pani telefoni taskusse.

Miss Pierce jäi meie laua ees seisma. "Millega te tegelesite siin?"

"Me..." tegin suu lahti. "Ma näitasin talle oma peopesa."

Klass hakkas valju häälega naerma, õpetaja näos läksid kortsud aga sügavamaks.

"Mis mõttes näitasid talle oma peopesa?"

Ma ise ka ei teadnud, mida ma mõtlesin seda öeldes. "Ma tahtsin, et ta ennustaks."

Fuck my life. Ausõna, tubli poiss oled Harry. Kas sa paremat valet tõesti ei suutnud välja mõelda? Oli tõesti vaja sulle kooliga veel ühte jama?

Pöörasin pilgu Danny poole, et ta mind natuke aitaks, sest ma üritasin siiski tema nahka päästa, aga Danny vaatas mind väga kummalise pilguga.

"Ausalt, õpetaja, ma võin tundi segada, aga mingeid narkootikume ma küll ei tarbi."

"Aitäh, türapea," sosistasin ja vaatasin õpetajale otsa. Meil oli mingi silmside paar väga pikka minutit. Mul hakkas juba kõhe selle aja jooksul.

"Tead, Harry, tõuse püsti ja lähed direktori juurde. Mul on absoluutselt kõrini teatud poistekambast selles klassis," ütles mis Pierce ja vaatas lõpus minu, Danny, Dougie ja Tomi poole.

Nüüd oli mu lips läbi ka. Nägin vaimusilmas, kuidas mu vanemad mulle ütlevad, et saadavad mu maale Selma juurde elama. Võdistasin õudusest õlgu.

Ma ei saanudki kaua direktori ukse taga istuda, kui mind juba sisse kutsuti.

"Tere," ütlesin arglikult. Kordasin endale oma peas, et ma ei hakkaks vastu ülbitsema. Tegin seda vanemate sõnul koguaeg ja kui neil ka on õigus, pidin seekord kindlasti keelt hammaste taga hoidma.

"Tere. Miss Pierce saatis su siia, eks?" alustas vanem meesterahvas juttu minu üllatuseks väga rahulikul toonil.

"Jah."

"Aga võta istet," ta naeratas. "Mis sa ikka seisad, ega me sõjaväes pole."

See oli vist koht, kus pidin naerma, eks? Lükkasin suunurgad ülespoole ja teesklesin, nagu ta oleks hea nalja teinud.

"Räägi siis, miks sind siia saadeti?"

"Ma ise ka päris täpselt ei oska öelda," kostsin kahetsusega. Mul ju polnudki õrna aimugi? Äkki ei usu miss Pierce ennustamisse?

"No mis ma siis sinuga peale hakkan..."

Suunasin oma pilgu maha ja üritasin olla madalam kui muru.

"Nagu ma näen, on sul eelnevalt olnud pahandusi koolis joomise ja muude selliste asjadega. Ja sellepärast u vanemad palusid mul kohe neile teada anda kui sind siia saadetakse või sa mingi uue koerustükiga hakkama saad," rääkis mees mingeid pabereid vaadates.

"Ma tean, ma tean... Aga ma lubasin neile, et võtan end käsile."

"Nagu näha ei suuda sa eriti oma lubadusi pidada," saatis ta mulle mingi altkulmu pilgu, mis mõjus eriti õudsalt, kuna ta kulmud olid tumehallid ja puhmas.

"Ma nüüd suudan. See oli nagu wake up call."

"Nagu mis asi?"

Ohkasin. "See tuletas mulle mu lubadust meelde ja nii."

"Soo-soo," pööras direktor pilgu uuesti paberitele. "Hästi. Seekord halastan, aga järgmine kord jäägu tulemata!"

Seda öelnud, vibutas ta hoogsalt sõrmega mu nina ees, nagu ma oleksin väike laps, kes oleks... ma ei tea mida teinud.

"Suur aitäh," ütlesin kogemata liiga kõrgel toonil nagu mingi plikatirts. Direktor hakkas naerma selle peale, mina üritasin piinlikkust varjata.

"Aga miss Pierce'ile ütle kindlasti, et ma sakkisin sind ikka korralikult."

"Eeee..." venitasin. Kas ta üritas slängi üle võtta? Kui jah, siis ta sai valesti aru, mida see sõna tähendab.. "Mis mõttes sakkisin?"

"Nagu tutistasin noh," naeris direktor uuesti ja kohendas prille. "Oh teid lapsi küll."

Üritasin naeratada ja lahkusin kabinetist. See läks üle noatera.

Klassini jõudes nägin, et minu õnneks oli tund juba läbi saanud. Piilusin klassi sisse - miss Pierce istus oma laua taga ehk oli seljaga ukse poole. Hakkasin juba klassi astuma, et vaikselt kohani hiilida ja oma seljakott ära tuua, kui keegi vilistas.

Pöörasin ringi ja selleks oli Danny.

"Su kott," kostis ta seda dramaatiliselt maha visates.

Korjasin selle üles. "Mida vittu, mees?!"

"Okei, sorry? Järgmine kord annan kätte siis, printsess."

"Kotist on pohhui," vastasin. "Ma oleks nii napilt pidanud maale kuradi lehmasita sisse elama minema, saad aru?"

"Mõtle, need talutüdrukud oleks päris head ju."

Mõtlesingi hetkeks sellele. "Mismoodi?"

"Noh," ta naeris. "Nad on ratsutamisega harjunud."

Naersime koos ja läksime järgmisesse tundi. Ta on päris osav teemadest kõrvale hiilimisega.

Jõudsime vaevalt järgmisesse klassi jõuda, kui õpetaja arvas, et oleks hea idee meid tunnikontrolliga üllatada. Dougie, kes istub täpselt ukse kõrval, hakkas asju kokku juba pakkima ja ütles, et ta nii kui nii saab kahe, mis mõtet on paberit raisata, kuid õpetaja kutsus ta tagasi.

"Teil on viis minutit kordamiseks," teatas miss Nelson ja kohendas laual pabereid.

"Türa, Danny, ütle mulle, et sa oskad."

Kutt ainult naeris. "Ma sain praegu tänu sinule teada, et meil üldse see tund toimub täna."

"Fuck," pomisesin vaikselt. "Fuck, fuck, fuck, fuck, fuck..."

"Alex," keeras Danny ümber ja hakkas meie taga istuvate tüdrukutega rääkima. "Kas sa oskad seda?"

Tüdruk naeratas. "Mul on spikker."

Ta kohendas oma avarat dekolteed veits ja paljastas spikri, mille oli kirjutanud põhimõtteliselt oma rinna peale. Geniaalne!

"Võin ma pilti teha, palun?" küsis Danny kuidagi... pehmel toonil?

"Ma ei tea," punastas Alex ja teeskles õpikust lugemist.

"Ma võin äkki midagi sinu heaks ka siis teha," naeratas Danny. Ta oli justkui ära vahetatud.

Alex kihistas naerda. "Noh, okei."

Danny võttis telefoni välja ja tegi põhimõtteliselt tüdruku rindadest pilti, mille peale olid kirjutatud füüsika valemid ja mõisted. See pilt läks otsejoones meie, ehk Danny, minu Tomi ja Dougie, gruppi. See oli tegelikult päris hea pilt, sest see oli naise rindadest, aga samas ka spikker.

Tänu sellele sain töö enam-vähem hästi tehtud. Või noh, piisavalt, et mind koolist välja ei visataks.