Nimekiri [ümberkirjutamisel]

VII

"Lähmeeeee," venitas Doug ja viskas mind mingi raamatuga, mis oli sama paks kui piibel. "Ära ole sina ka nüüd nagu Tom ja Danny on."
"Ma ei olegi," kehitasin õlgu.
"Kuhu on sinu peotuju kadunud? Mis teil kõigil viga on viimasel ajal?"
"See pole kuhugi kadunud," naeratasin ja vaatasin sõbrale otsa. "Lihtsalt... ma ei tea."
"Mis sul on? Keegi tõrjus sinu ka ära või?"
Mõtlesin eilsele õhtule, mis oli kui poolenisti kokku pandud pusle - mõned tükid olid puudu, et tervet õhtut mäletada selgelt. "Ei tõrjunud ära."
See ei olnudki ju tegelikult vale. See oli ju minu valik, kellega ja kas ma magan. Ja ma otsustasin miskipärast, et ei maga kahe tüdrukuga korraga. Ma saan aru, kui... imelikult see kõlab, sellepärast ma ei tahtnudki sellest Dougile ega kellelegi rääkida.
"Siis lähme!" käis ta peale ja viskas mind uue asjaga. Telefonilaadija, tõsiselt?!
Pööritasin silmi. "Hea küll."
"Tule siis varsti alla, ma ajan auto ette."
"Me lähme autoga?" tõmbus mu kulm kortsu. "Sa ei kavatsegi juua?"
"Ah, küll koju saab."
"Doug," naersin. "Saan aru küll, mida sa siin teha üritad. Ega mina sulle kainet autojuhti ka mängima ei hakka, hea üritus küll."
"Ma ei mõelnudki sellele, kuid see on hea mõte, tänks," ütles ta võtmeid minu poole visates.
"Kuule, türapea, mina ei sõida," viskasin võtmed tagasi.
"Hea küll, hea küll, chill," sõnas Doug ja väljus toast.
Seekord läksime Dougiga kahekesi peole, sest Tomil ja Dannyl oli muid asjatoimetusi. Või noh, pigem oli see, et neil ei olnud lihtsalt tuju. Mis oli väga, väga veider.
Kui me lõpuks kohale jõudsime, oli pidu juba täies hoos. Võtsime esimese asjana joogid ja lasime pilgul ringi käia. Doug ilmselt märkas midagi, sest ütles järsku:"Adios, amigo!" ja liikus rahvamassi poole.
Hakkasin isegi lõpuks sihtmärki valima, kui järsku pükstes surises midagi. Täpsemalt teksapükste taskus, mu telefon. Võtsin selle välja ja kuttide grupivestlus hüppas lahti, kuhu Danny oli saatnud mingi tšiki rindasest pildi.
High five'iks sulle kui sa peole oleksid tulnud.
Saatsin talle ruttu vastuse ära ja võtsin telefoni oma silme eest ära. Oleksin ehmatusest joogi maha pillanud, kui nägin, et keegi seisab minu ees. Mingi tüdruk. Täpsemalt vaadates siis... Valeria.
"Ma tahtsin sind tänada."
Ah? "Mind?"
"Muidugi sind, tobu," ta naeratas ja istus mu kõrvale köögitoolile. Kas ma nägin und? See ei saanud juhtuda praegu.
"Äkki sa valgustaksid mind ka, et mispärast sa täpsemalt mind tänada tahad?"
"Selle eest, et sa kuulasid mind," tüdruk naeratas. "Kas sa tõepoolest ei mäleta?"
Ei mäleta jah. "Aaaa, muidugi mäletan. Ma lihtsalt mõtlesin, et see ei ole ju eriti suur asi, mille eest tänada?"
"On ikka," kostis Valeria ja pani oma käe mu põlve peale. "Sa tegid mu enesetunde palju paremaks."
Mul polnud õrna aimugi, millest see tšikk rääkis praegu. Mis ajast ma olin pidudel end mingiks psühholoogiks jooma hakanud?
"Siis on ju..  mmm..  hästi?" sain lõpuks kokutades lause kokku ja rüüpasin ruttu jooki. Mul pole eales ühegi tüdrukuga rääkides nii piinlik olnud.
Palun, jumal, rääkisin mõtteis, ma ei oska küll korralikult kristlaste või muude usuliste moodi palvetada, aga pliis aita mind.
Ma ei tea, kas see oli jumal või mitte, aga mingit sorti abivägi siiski saabus. Selleks oli Doug, kes oli juba korralikult selle aja jooksul juua jõudnud.
"Oiiiii, õnnitlen, Harry, sa võitsid!"
Valeria vaatas särasilmil kord mind ja kord Dougi. "Mille sa võitsid?"
"Ei midagi," pomisesin ja lõin niigi tuikuvat Dougi jalaga.
"Ära peksa, pedekas," naeris sõber ja otsis laualt tasakaalu.
"Enam vist väga vahet pole, ega?" küsis ta Valeria poole vaadates. "Tuled minuga ka?"
"Tulen kuhu?"
"Doug, ole vait," pomisesin hoiatavalt.
"Kuule, mis!" vehkis Doug kätega. "Jagada peab oskama!"
"Jagada mida?" uuris Valeria, kelle kulm oli tasapisi juba kortsu läinud.
"Oota siin, eks," kostsin tüdrukule naeratades ja tirisin Dougie särgist eemale.
"Äuu," häälitses kutt ja näitas mulle rusikaid.
Pööritasin silmi. "Mida sa omast arust teed?"
"Mis mõttes?"
"Ma ei ole keppinud teda veel, miks sa pead kõike ära sittuma?"
Sõbra silmadesse ilmus lootus."Sa ei võitnudki veel!"
"Jah, aga nii napilt oleks ta voodisse saanud kui sa poleks mingit kiimas koera sinna mängima tulnud."
"See on võistlus, eksole?" ütles Dougie ja nõjatus raskelt vastu esikuseina. "Meil on kõigil võrdsed võimalused präägu veel."
"Saad aru," raputasin teda õlgadest. "Mul on võit nii lähedal."
"Ikkagi," pomises Doug vastu ja komberdas tagasi Valeria poole. Ma jäin paigale ja lihtsalt vaatasin toimuvat. Mul puudus viitsimine selle nimel pingutada, aga samas see olukord ei jätnud mind ka ükskõikseks.
Tüdruku näost oli näha, et ta ei olnud eriti Dougiest vaimustuses. Pigem tundus teda rõõmustavat minu tagasitulek.
Nii kui olin ebamugavalt kõval köögitoolil jälle istet võtnud, istus tüdruk mulle sülle. Ma ei osanud midagi teha, panin oma käed ta pihale ja jäin neid hellalt seal hoidma.
Doug vahtis meid suu ammuli.
Kehitasin sõbra reaktsiooni peale õlgu. "Sorry, mees."
Kutt ei vastanudki mulle midagi, keeras lihtsalt meile selja ja sammus tagasi rahvamassi poole, kuhu ta mõne sekundi pärast kadus.
"Issand, aitäh," pöördus Valeria ühtäkki minu poole.
"Mille eest sa mind seekord tänad?"
"Et sa mu selle oma sõbra käest päästsid. Teine pidu juba, kus ta mulle pinda käib."
Ma ei osanud midagi kosta selle peale, mõmisesin vaid vastuseks ja jõin joogi lõpuni.
Mul oli jälle piinlik, sest ei teadnud täpselt, mida Valeriaga teha. Selles mõttes, et Doug üritas teda voodisse saada, aga Valeria seda ei tahtnud ja oli tänulik, et ta päästnud olin. Samas aga istus ta ju ise mulle sülle ja ei öelnud midagi, kui ma oma käsi ta pihal hoidsin.
"Peaaegu unustasin," lausus tüdruk järsku, mille peale ma kergelt ehmatasin. Ta läks mu sülest ära ja jalutas koridori poole. Kas ma oleksin pidanud talle järgnema?
Otsustasin, et ei viitsi ja kui ka oligi temaga lõpp, lasen parem mõnel lihtsamal saagil endale ise sülle kukkuda. Järgnemise asemel tegin omale ühe uue kokteili ja istusin toolile tagasi.
Ühel hetkel seisis Valeria minu ees ja ulatas mulle mingi pisikese karbi moodi asja. Lasin silmadel karbi ära fokusseerida ja nägin, et see on pakk sinist Winstonit.
Muigasin ja võtsin selle vastu. "Tead, et ma ei suitseta tegelt?"
"Jätsid teistsuguse mulje küll," naeratas Valeria jälle.
"Tahad, teeme ühed?"
Ta naeris ja noogutas. Liikusime koos õue karge hilissügise õhu kätte, mis tegi justkui minuti pealt olemise kaineks. Tõmbasin seda sügavalt kopsudesse, panin suitsu ette ja tule otsa.
Esimene mahv oli alati kõige parem minu arust.
Heitsin pilgu Valeriale. Tavaliselt olid minu meelest suitsetavad naised väga inetud, ma tean, et see on seksistlik, ags see on minu avamus. Kuid tema... ta oli perfektne.
"Vittu," ütlesin järsku oma mõtteid segades ja viskasin koni maha. See oli nii palju ära põlenus, et oli mu sõrme põletanud.
"Anna, ma puhun peale," ta tuli lähemale, võttis oma väikeste soojade kätega mu käest kinni ja suudles õrnalt mu pöislt, hoides silmkontakti.
Ma ei suutnud kauem oodata - neelatasin januselt ja tõmbasin ta oma huultele lähemale.

_______
siirad vabandused et nii kaua pole kirjutanud!