Nimekiri [ümberkirjutamisel]

VIII

Ärkasin selle peale üles, et mingi väga vali heli kostus üsna mu kõrva lähedalt. Pigistasin silmi veel kinni, et edasi magada, aga kahjuks see ei õnnestunud, sest veidralt tuttavat tilinat oli jälle kuulda. 

"Perse," pomisesin silmi tasapisi avades ja neid uuesti kinni pannes, kuna kardinate vahelt tulev hele valgus justkui pimestas mind. Ma võisin vanduda, et tundsin, kuidas silmi lahti hoides mu nägemine kadus.

Lõpuks olin suutnud end istuli ajada ja vaatasin segaduses pilguga ringi. Avastasin enesegi üllatuseks, et olin peale eilset õhtut koju jõudnud. Viimane mälestus oli suitsupausist Valeriaga, kuid ma ei olnud selles eriti kindel.

Mõtlesin veel viivu sellele, millist elu ma küll viimasel ajal elan, kuid mu mõtteid katkestas järjekordne heli.

"No, mis asi see on noh," vaatasin otsivalt ringi ja leidsin oma voodi kõrvalt läpaka, mis oli sleep'i peale vaid pandud. Kindlasti ei olnud see mina, aga ma ei juurelnud selle üle kaua - ilmselt oli Doug või keegi teine midagi mu arvutist tahtnud vaadata.

Tõstsin arvuti endale sülle ja avasin selle. Esimese asjana hüppas lahti Facebooki vestlus, kus oli mul juba 3 lugemata sõnumit. Üllatus, üllatus - Valerialt.

Otsustasin, et ei hakka enne sõnumite lugemist midagi arvama. Avasin akna ja asusin lugema.

Hommikust!

:)

Olid esimesed kaks sõnumit, mis mind äratanud olid.

Ma lihtsalt tahtsin sulle öelda, et su uus suitsupakk jäi ka minu kätte :D

Mul ei olnud tegelikult sooja ega külma sellest suitsupakist. Nagu, tõsiselt. Ma olin pikem seltskonnas suitsetaja, aga kuna ma viimasel ajal pidutsesin palju, siis see ilmselt jättis mu sellise igapäevase tegevuse mulje.

Mõtlesin tükk aega, mida talle vastata.

Pole vahet eriti, kirjutasin vastuseks ja mõtisklesin, kas ma olin ehk liiga külma tooniga seda öelnud.

Minu imestuseks näitas Facebook, et sõnum loeti kohe ära ja Valeria tippis imekiirelt mulle vastuse. Ma siiamaani ei saa aru, kuidas naised vähemalt neliteist korda kiiremini suudavad kirjutada kui mehed. See on lihtsalt ulme, nende sõrmed liiguvad valguskiirusel.

Nojah, kahju

Selline külm vastus pani mul seest keerama. Kas ma reaalselt olin just täielik munn tüdruku vastu, kes on minu vastu olnud väga tore ja kellega mul on VAJA magada?

Aga kui tahad, võid selle mulle anda

Saatsin vastuse ära ja heitsin pilgu telefonile, et kella näha. Kell oli juba kolm päeval. 

Ajasin end voodist püsti ja liikusin köögi poole. Selleks pidin mööduma elutoast, kus nägin magamas Dougi. 

"Jou, mees," ütlesin talle lähemale liikudes. "Ära ole oma sitaste kossidega heleda diivani peal, türa küll."

Doug pomises midagi vastu ja ei vaevunud end liigutamagi.

"Saad aru või," kostsin kõvemini, võtsin ta kõrvalt padja ja tagusin sellega talle paar korda vastu pead.

"Mine munni," oigas poiss vastu ja kattis oma pead kätega.

"Mis sul viga on," muigasin vaikselt ja tõmbasin teda tugevamalt kätega, et ta nägu näha. "Peksa oled saanud või?"

"Ei," ta turtsatas naera ja avas tasapisi oma silmad. "Ma kulistasin Vance'iga ära 100 euro eest viina."

Tõstsin käe üles, et talle viite visata. "Õige mees."

"Kas su õde on kodus või?" uuris Doug end aeglaselt üles ajades. "Ma tahaks süüa."

"Ei, see väike ori on oma sõbrannadega kusagil. Vähemalt sa ei kuule mingit teismeliste diskot kusagilt siit majast kostumas niiet."

"Arusaadav."

Sammusin kööki, jättes sõbra diivanile uimerdama. Avasin külmkapi, et näha, kas seal on midagigi, mida sobiks süüa. Mu ema ja õde on mingit dieedil mõlemad ehk nad söövad täielikku paska.

"Kuule, tee sina süüa."

"Ah, käi perse," hõikasin talle vastu. "Miks mina?"

"Sa oled minust noorem."

Pööritasin silmi. Vau, milline argument. "Ainult kaksteist päeva, see ei loe."

"Aga sa pead mulle alluma, ma olen sinust vanem. Kui ma ütlen, et sa teed süüa, siis sa ka teed."

"Ega ma mingi eit ei ole," naersin. "Kutsu Danny ja Tom siia."

"Okei," kõlas lühike vastus.

Doug valis numbri, pani toru kõrva äärde ja kutsus nad siia. Kui ta oli lõpetamas kõne, hõikasin kõvasti lõpetuseks:"Ja tooge süüa!"

"Kakskümmend minutit läheb."

Noogutasin vastuseks ja läksin Dougi kõrvale diivanile istuma, et midagi teha see aeg, kuni sõbrad tulevad. Minu üllatuseks istusin millegi peale. Tõstsin end natuke ja võtsin enda tagumiku alt ära kellegi roosa rinnahoidja.

"Sa skoorisid eile või?" küsisin eset talle näkku visates.

"Muidugi," ta naeris. "Ma olen tšempion."

Raputasin pead ja avasin telefonist vestluse Valeriaga. Mu telefon oli hääletu peal ja ma polnud kuulnud teateid, sest arvuti oli ka teises toas.

Okei, sobib väga hästi :D

Millal sa tahad seda kätte saada?

Okei, sa vist jäid magama. Kirjuta, kui üles ärkad :) Ilusaid unenägusid.

Ma ei olnud tähelegi pannud, et Doug oli üle mu õla piilunud meie vestlust. Seal polnud muidugi midagi, mida oleks varjama pidanud, kuid siiski. Tema tegi sellest oma järelduse.

"Kas te panitegi eile Valeriaga või?"

Oeh, oleks vaid. "Ei."

Doug hakkas kõva häälega naerma ja võin vanduda, et nägin ta silmadest isegi pisaraid välja tulemas. Ma ei saanud aru, mis selles nii naljakat oli.

"Sa ei kirjuta tüdrukutega niisama. Kas see pliks reaalselt kodustas su ära?"

"Ei kodustanud ta midagi."

Ma ei jäänud magama, kirjutasin talle vastu. Pidin lihtsalt süüa omale tegema, ma olen nälgimas.

Kuna tüdruk kohe mu kirju ära ei lugenud, lukustasin ekraani ja panin selle enda kõrvale diivanile.

"Nad on ukse taga," ütles Doug järsku samuti telefoni kõrvale pannes ja liikus ukse juurde. Kui ta selle avas, oli kohe kuulda Danny ja Tomi kisa.

Telefon mu kõrval lõi helendama. Selle asemel, et sõpru tervitama minna, otsustasin vaadata, mida Valeria mulle kirjutas. Ma polnud ekraanilt midagi lugenudki, kuid olin juba kindel, et see oli tema. Ja ma ei eksinud.

Kui sa midagi süüa pole saanud siiani, siis äkki tahad minna midagi sööma? Ma ise olen ka suht näljas :D

Ma ei mõelnud teist korda. Mingi jõud mu sees sundis mind välja minema.

Astusin esikusse ja tuhisesin poistest mööda.

"Kuhu sa nüüd lähed? Me tõime süüa ju," küsis Tom ja tõstis kaks poekotti üles.

"Eeeeee," venitasin. "Mul suva. Sööge teie, mul on vaja asju ajada."

Seda öelnud, lõin ukse kõvasti kinni ja tormasin välja.