Nimekiri [ümberkirjutamisel]

X

Oma maja ette jõudes nägin õnneks, et see seisab veel püsti.

"Jou," kostsin sisse astudes. Keegi kuttidest polnud küll koridoris mind kohe tervitamas, aga tahtsin neile enda tulekust märku anda.

Kui välisukse kogemata tavapärasest tugevamalt kinni tõmbasin, oli kuulda esiku poole lähenevaid samme. Sekundi pärast ilmusid Danny, Doug ja Tom ukselävele.

"Noh, ja kus sa uitasid?"

"Ma olin.... väljas," vastasin õlgu kehitades. Ma polnud kindel, kas peaksin nendele sellest rääkima või mitte.

"Ja kellega?"

"Niisama," üritasin ükskõikseks jääda. "Üksinda."

"Sa tahad öelda, et ütlesid ära toidust selleks, et üksinda jalutada?" kortsutas Tom kulme. "On sul palavik?"

"Ära jama," ütlesin vastuseks ja liikusin neist mööda köögi poole, et midagi juua võtta. "Õlut tõite või?"

Vastust ei tulnud. Otsisin veel külmkapi riiulite vahelt jooke, kui keegi mu käed selja taha väänas.

"Lõpeta ära, türapea," proovisin end haardest lahti rabeleda, kuid see oli võimatu. Ilmselt oli üks poistest võtnud ühe mu käe ja teine teise.

Kellegi käsi libises mu püksitaskusse ja võttis sealt välja telefoni. Nagu ma ennegi ütlesin, mul polnud midagi varjata, kuid ma pigem tahtsin, et nad ei saaks midagi teada minu ja Valeria praegusest sõprussuhtest.

Otsustasin, et targem on edasi sipelda. "Anna mu telefon tagasi, see pole sinu oma, noh."

"Ma ainult korra vaatan," pomises Doug ja uuris seda. "Me oleme ju parimad sõbrad siin kõik, me jagame isegi suvaliste plikside paljaid pilte."

"Mul pole seal midagi," kostsin selle peale vaid.

"No siis ei peaks sul midagi selle vastu olema, kui ma natuke vaatan," kõlas vastus mu selja tagant.

Mul oligi enne õige olnud, kui arvasin, et kaks erinevat sõpra hoidsid mu käsi. Üks neist oli Doug ja teine Danny.

"Kui see nii suur probleem on, siis pane see tagasi taskusse talle, las eidetseb," kõndis nüüd Tom kööki.

"Mis sul viga on?" päris vait olnud Danny.

"Midagi pole," kehitas kutt õlgu. "Miks peaks olema?"

"Ma ei tea," ütles Danny hooletult. "Sina ja Harry olete mõlemad viimasel ajal fucking imelikud olnud."

"Kuidas nii?" küsisin kulmu kortsutades.

"Ma ei tea, mõlemad mingi passite üli lampi oma telefonis päevad läbi, kumbki ei taha enam eriti pidudel olla ja tšikke lantida. Mis teiega lahti on?"

Selle rüseluse käigus, mis ikka veel toimus, õnnestus mul end nii keerata, et nägin Tomi. Ta seisis lihtsalt köögi juures, toetus lohakalt vastu seina ja libistas teksade taskust välja telefoni. Justkui Danny oleks talle meelde tuletanud, et sealt peaks midagi vaatama.

"Näed," alustas Danny uuesti. "Võtsidki jälle telefoni välja."

"Võtsin jah," tõstis süüalune pilgu ekraanilt meie poole. "On see tõesti nii suur probleem või?"

"Ei ole, ag-" hakkas Danny talle midagi vastu ütlema, kuid vakatas, sest Doug lasi mu käe lahti ja ajas suu ammuli.

"Harry suhtleb Valeriaga!" kilkas ta ringi karates kui väikene tüdruk. "Harryle on Valeria kirjutanud!"

"Mis ta kirjutas?" küsis Danny, haarates mu vaba käe teise juurde haardesse.

"Sind oli täna nii tore näha," luges ta ja üritas teha väga naiselikku häält.

"Sa kõlad nagu transvestiit," pistis Tom vahele. Teda paistis see kogu olukord väga külmaks jätvat.

Mind ajas see kõik aina rohkem närvi. Need sõnumid olid privaatsed ja just mulle mõeldud. Keegi teine ei peaks neid lugema ja nägema, eriti veel sellepärast, et ma väga hoolin Valeriast.

"Muide, sul on nii hea lõhnaõli, mu sall lõhnab nüüd sinu järgi," jätkas Doug ja naeris vahepeal.

Ma olin pühaviha täis. Viimaks õnnestus mul Danny haardest vabaks rabeleda. Tormasin esimese asjana Dougi juurde, lõin teda automaatselt rusikaga kõhtu ja võtsin telefoni tema peost ära.

"Sa oled räige türapea," turtsatasin ja jäin sõnumeid lugema, kuid need kaks olidki ainsad, mis tüdruk mulle saatnud oli. Ma polnud neid kuulnud, sest telefon oli restoranist saati hääletu peale jäänud.

Kirjutasin talle ruttu vastuse.

Kui ma poleks tee peal suitsu teinud, oleks mu jope peale ilmselt sinu lõhn jäänud.

Pärast "saada" nupu vajutamist sain aru, kui ebanormaalne see asi oli, mida kirjutanud just olin. Kirusin end mõtteis ja panin telefoni taskusse tagasi.

"Miks sa meile sellest rääkinud pole?" küsis Danny ja toetus vastu köögimööblit.

"Jaa," nõustus Doug. "Me rääkisime kunagi fucking kõigest, ja mis nüüd saanud on? Tom salatseb ka seal oma telefonis, sina elad mingit salaelu siinpool.. Kas see ongi sõprus?"

"Me oleme ju ikkagi sõbrad," võtsin järje üle. "Lihtsalt... on asju, mida on natuke kohatu teistega jagada."

"Päriselt?" tegi Doug suured silmad. "Ütleb inimene, kes on meie grupivestlusesse kõige enam teiste naiste alasti pilte saatnud."

Mõtlesin hetkeks selle üle järele, et vastu vaielda, kuid see fakt oli sadad protsenti tõene. "Nojah, aga ajad muutuvad."

"Tom," pöördus Danny tema poole. "Äkki tahad ka kasvõi praeguseks telefoni kõrvale panna ja sõna sekka öelda?"

Tom võttis omale rahulikult selle aja, et midagi telefonis lõpuni kirjutada ja lükkas siis nutividina taskusse. "Olgu. Mida ma ütlema pean?"

"Mismõttes?" päris Doug pahaselt. "Äkki seda, mida sa mõtled või asjadest arvad?"

"Hea küll," ütles Tom ohates ja ristas rinnal käed. Tundus, nagu ta otsiks õigeid sõnu, mida kasutada või kogus julgust. "Ma tulen ära sellest võistlusest, et kes kõige rohkem naisi paneb."

Me kõik ahhetasime. Sellist asja ei olnud ilmselt mitte keegi meist oodanud.

"Mida?" suutsin vaid üle huulte paotada.

"Miks?"

"Ma lihtsalt leian, et see ei ole õige, mida me teeme," vastas Tom ja suunas pilgu maha. Ta pani oma käe tasku peale, kuid eemaldas selle kohe. Ilmselt talle tundus, justkui oleks teade tulnud, aga siis sai aru, et eksis.

"Miks see sulle alles nüüd kohale jõudis?" küsis Doug. "Või nagu, miks sa praegu sellest mõtled?"

Ta kehitas vastuseks lihtsalt õlgu.

"Kutt, meil on seletust vaja, sest see võistlus peaks veel kestma kaks nädalat ja sa ise olid väga päri sellega..."

"Jah, ma tean, aga nüüd ma mõtlesin ümber," ta ütles ja hakkas köhima.

"Haige oled või?"

"Ega see tšikke heiduta, kui sa seda kardad," naeratas Danny.

"Mitte seda," ta oigas seina najal. "Asi pole selles."

Olime kõik vait. Kõik mõtlesime omi mõtteid vaikuses.

"Ja ma ei ole haige," lisas Tom kähku. "Lihtsalt, et see asi oleks selge."

"Aga sa just," alustasin, kuid ta ei lasknud mul lõpetada.

"Ma just ütlesin. Ma. Ei. Ole. Haige," rõhutas Tom igat sõna ja vaatas meile kõigile järjest otsa.

"See on ju okei, Tom," oli Danny segaduses. "Me kõik oleme ju millalgi haiged.."

"Türa, minge putsi," käratas kutt ja kiirustas esikusse. "Te olete haiged oinad ikka."

Seda öelnud, paukus uks, jättes meid kolmekesi Danny ja Dougiga kööki seisma. Me keegi ei saanud aru, mis just toimunud oli.