Läbi Tule Ja Vee

3. Peatükk.

"Appi..appi..appi," olid ainukesed sõnad mis mu suust meie kajuti poole kõndides, kohver sõrme otsas välja tulid. See oli lihtsalt nii uskumatu, et mina, Twila, olin juba nii lähedal nendega, oma elu suurimate iidolitega kohtumisele.. see oli ju lausa parem kui olla unenäos mingisse šokolaadivabrikusse lukustatud.

Libistades teiste silme all oma valge, igasuguste kirjadega ning minu nimega kaardi meie neljase kajuti ukse kaardiauku, tundsin kuidas värinad mu keha läbisid kui uks hetkega lukust lahti klõpsas ning ma selle ühe käeliigutusega lahti lükkasin.

Visates oma kohvri keset kajuti vaibaga kaetud põrandat maha, ronisin otsemaid mööda halli metallset redelit üles oma väljavalitud voodile ning viskasin end ilma mõtlemata sinna pehmetele linadele pikali, puhates oma väsinud pea puhtale valgele sulepadjale.

Sulgedes oma silmad, ilmus mu suule naeratus, hingsin sügavalt sisse ja puhusin siis ka kõik uuesti välja.

"Laura, äkki läheks vaataks veidi ringi? Ma olen kuulnud et siit leiab poodidest palju odavaid ja vägevaid asju." avasin silmad kui olin oma mõtetest Karolina pehme hääle poolt välja segatud.

Ohkasin veidi ning siis ajasin end voodile istuma,"no lähme siis," ütlesin ning peale neid sõnu ronisin uuesti voodist kahe jalaga põrandale.

"Oodake mind ka," pöörasime end täpselt ukse juures ringi kui kuulsime Kattrinat oma voodi otsast hõikamas. Ta oli samuti ülemise nari valinud.

"Tule ruttu siis," pöörasime end taas Karolinaga ümber et avada uks ning kajutist väljuda.

Sekundid hiljem, kui me olime juba koridori jõunud ja ukse oma järel sulgenud, avanes see taas ning sokkis Kattrina tormas välja.

Meie mõlema, Karolina ja minu pilgud laskusid alla Kattrina jalgadele, kus ei olnud ei midagi muud kui ta punased one directioni logoga sokid. Nii väga kui ma neid sokke armastada võisin, oli ikkagi vale laeva peal sokkis ringi käia, mina ja Karolina teadsime et laeval oli parem jalatsitega käia kuna olime siin juba ise käinud varem.

"Ermm.. Kattrina," Karolina köhatas.

"Mis?" Ta ei saanud vist mitte kui mõhkugi aru millest me talle rääkida üritasime.

"Midagi unustasid äkki?" ma hakkasin naerma mille peale ta ainult kulmu kortsutas kuid siis arusaamise peale oma otsmikule käe siseosaga laksu andis.

"Ah jaa," olid ta viimased sõnad enne kajutisse kadumist ning umbes kümne sekundi pärast tagasi meie silme alla ilmumist. "Rahakott jäi maha," ta tõstis oma rahakoti õhku meie silme ette ja naeratas.

"Seda ka aga me muidu mõtlesime et sul võiksid ikka jalatsid jalas olla," osutasin sõrmedega ta jalgade peale mille peale ta ka oma pea alla kallutas et näha millele ma näitan.

"On ikka tõesti vaja?" ta vingus, tehes nagu mingi anuva koerakutsika häält.

"Ilus oleks," Karolina itsitas.

Kattrina ohkas korra aga siis ilmus ta suule lai naeratus, "aga need sokid ongi ilusad," ta naeratas uuesti, tuues ta säravad valged hambad esile.

"No ise tead," pöörasime end ümber ning hakkasime eesvahekäigu poole kõndima, et jõuda treppideni mis järgmisele korrusele viisid kus pidid asuma enamus poodidest ja kohvikutest.

Kõnisime rahulikult mööda vahekäiku kuni märkasime laes hiiglaslikku peeglit, ning mis tüdrukule siis ometi peeglid ei meeldiks?

"Oou, teeme pilti äkki?" Ma naeratasin, võttes oma telefoni taskust välja, "ma polegi juba pool tundi midagi facebooki postitanud," naersin vaikselt ning nad liitusid minuga.

"No davai," Karolina, mina ja Kattrina võtsime üksteise ümbert kinni ning tõstsime pilgud lae poole kus too peegel paiknes.

"Cheese," ütlesine kõik koos, et kena lai naeratus meie nägudele ilmuks. Hoidsin oma telefoni lae poole, klõpsates siis ekraanil mille peale üks uus pilt mu galeriisse salvestus. Tegime veel umbes kümme kuni kakskümmend pilti, teges iga kord erinevaid naljakaid ja lolle nägusid. Ma usun et mööduvad laevareisijad vaatasid juba imelikult meie peale aga meid ei huvitanud. Directionerid pididki olema sellised teistest erinevad ning hulljulged, vähemalt nii olen mina oma directioneri-elu ajal aru saanud.

Postitasin kiirelt pildid facebooki üles ja pistsin siis telefoni omale taskusse tagasi, et me saaks edasi liikuda.

Möödudes mitmetest ümmargustest akendest, oli läbi nende imeilus vaade lainetavale merele ja ka sadamale, sest kell ei olnud veel kuus seega me ei olnud veel laevaga sadamast lahkunud. God, me võiks juba liikuma hakata.. ma ei suuda enam siin Eestis kaua olla, mõtlesin endamisi. 

Ma otseses mõttes ei suutnud enam ära oodata millal laev juba Stockholmi sadamasse saabuks. Juba kuid enne tänast olin ma lihtsalt elevil ning lugesin päevast päeva allesjäänud päevi 14. juunini, aga nüüd, kui me olime juba laeval hakkasid mul käed värisema ning närv tuli sisse, tekkis lausa tunne nagu peaks varsti kuskil mõne peldikupoti otsima kuhu kõik oma närvilisuse, kaasaarvatud ka tänase hommikusöögi, välja oksendama sest pabin lihtsalt nii suur sees juba.. Nad olid ju ikkagi maailmakuulsad lauljad, keda absoluutselt kõik teadsid.. Hommikusöögist mõeldes tuli mu kõhule järsku meelde korisema hakata. 

"Oh..mai..gad.." kuulsin läbi oma paksude mõtete kellegi kisama hakkamist ja tundsin kätt oma t-särgist tõmbamas mille peale kärmelt oma pea olin valmis tema poole pöörama. Nägin kuidas Kattrina oma kätega suu kinni kattis ning kuidas ta rindkere kiiresti sisse-välja liikus. 

"M-mis?" ma olin nii segaduses. 

Kattrina tõstis oma käe ja osutas nimetissõrmega ühele plakatile mis oli parfüümipoe ukse kõrvale asetatud, nii et kõik möödakäijad ikka märkaksid ja loeksid seda.

"Ainult täna võimalus võita sinule ja su sõpradele piletid One Directioni kontserdile Friends Arenal plus lava taha pääs," lugesin rahulikult ja vaikselt, nii et ainult nemad mõlemad kuulsid mind.

Kontserdile olid meil küll kõigil juba piletid olemas aga lava taha pääs?! See..see...

Ma kivistusin oma kohal kui olin lugenud lõpuni selle mis seal plakatil kirjas oli. Järgmise hetkega, tundsin kuidas ruumis läks päris palavaks ning järsku läks mul silme eest mustaks, ma minestasin.

____________________

Woah..

3. peatükk teile siis.

Aitäh ikka lugemise eest :) Olete parimad. Sina ka muidugi TWILA, sina oled kõige parim...am...

okei..

Aga jah kommenteerige, hääletage ja jagage siis kuna see tähendab mulle nii palju xox

-Maris xx