Läbi Tule Ja Vee

14. Peatükk.

Kustutasin selle sõnumi kiiremini kui selle avanud olin ning pistsin telefoni taskusse. Miks ta mulle sõnumi saatis, ja veel sellise sõnumi.. kuidas ta üldse mu numbrit teadis?

Õigus, ta oli ju mu telefoni kuidagi enda kätte saanud. Aga huvitav kuidas, mul oli ju see koguaeg kaasas. Või ei olnud..

Äkki kukkus seal rootsi lauas kuskile maha või nii..

"Millest mõtled?" ärkasin taas oma mõteteist kui kuulsin oma kõrval Kattrinat ning nägin kuidas ka Karolina oli mu kõrvale tulnud. Nad enne jõudsid küll toolidele istuda kuid ju nad siis olid millalgi mu kõrvale otsustanud tulla ikkagi. 

"Ei millestki," valetasin neile. Mul ei olnud mingit isu sellest Michaelist ja ta sõnumist rääkida. Kindlapeale oleks veel mingisugune draama sellest tekkinud.

"Muidugi," nähvas Karolina vaikselt ning pööritas oma silmi.

"Me peaks varsti juba kohale jõudma," vahetasin teemat sest tõesti ei tahtnud enam sellel teemal rääkida.

Hotell milles me pidime ööbima asus täpselt  Friends Arena kõrval. Esiteks oli see super selles mõttes et me ei pidanud nii palju kõndima et kontserdini jõuda, teiseks see mis veel parem oli, oli see et see hotell oli see hotell kus one directioni poisid pidid nagu alati traditsiooniliselt ööbima.. 

Kui ema mulle teatas et ta oli sinna hotelli kohad kinni pannud siis mul vist seisis karp tundide viisi lahti. See oli lihtsalt uskumatu et mina ja samas hotellis mis nemad.

Rongi kõlaritest oli kuulda heli ning peatuse nime mis järgmisena tulema pidi.

Ema tõusis oma kohalt püsti kuhu ta oli istunud ning kõndis meie juurde,"See ongi meie peatus," ütles ta ning hakkas meid tasapisi ukseni juhtima. Pidime juba aegsasti usteni jõudma sest rong seisis tavaliselt peatuses maksimum viisteist sekundit ning inimesi oli ka suht palju peal. Ei tahtnud ju ometi oma peatust maha magada.

Meie peatusesse jõudes avanesid uksed ning terve rahvamass kes tahtis maha minna koos meiega vuhas kui merelaine rongist välja metroosse. Sajad inimesed liikusid ringi ning ma oleksin äärepealt tüdrukud ja ema selle rahva sekka juba ära kaotanud.

"Sinna poole," haaras ema mul randmest ja juhatas meid kõiki väljapääsu poole. 

Metroost välja tagasi maa peale jõudes oli lõpuks ometi võimalus end veidi sirutada ja korralikku õhku hingata. Seal sees, nii metroos kui ka rongis oli nii palju inimesi et liigutada polnud suhteliselt üldse ruumi ja õhust rääkides oli ma usun et võimalik isegi ära lämbuda.

Ainult kümme minutit kõndimist ja olimegi jõudnud Friends Areenani. See oli mainimisväärselt kümme korda suurem kui see kuidas olin piltide vaatamise järgi ette endale kujutada osanud ning ega hotellilgi kuhu me minema pidime suht midagi viga ei olnud. Ega see suur rahasumma mille me nii kontserdi kui hotelli jaoks maksime ei olnud ju asjata ka siis.

"Vau.." ütlesin kui astusime hotelli ustest sisse luksuslikku fuajeesse. Naine leti taga tervitas meid kõiki laia naeratusega enne võtmete kätte andmist. 

Liftiuksed avanesid ning me astusime suure kiiruga sisse. selle seinal oli nuppe üle kümne korruse jaoks lausa aga meie läksime maha kuuendal korrusel. 

Meil pidi olema kaks tuba broneeritud. Üks meile tüdrukutele ja teine emale. Meie toad olid üksteisest täiesti vastastikku nii, et kui ema juurde tahtsin minne oleks olnud vaja vaid üle koridori üks-kaks sammu astuda.

Lükkasin meie toa võtme ukseauku ning keerasin selle lukust lahti, pöörates veel korra oma pead ema poole, "näeme siis," ütlesin ning lükkasin ukse lahti et meie tuppa pääseda.