Läbi Tule Ja Vee

15. Peatükk.

Ma olin otsa komistanud ei kellegile muule kui inglile kes oli taevast kuidagimoodi maa peale sattunud. Ma küll teadsin et nad selles hotellis ööbiks kuid ma ei osanud ealeski oodata et ma isegi ühele one directionist otsa komistaksin. See hotell oli lihtsalt liiga suur, et juba ühele neist otsakomistamis võimalus oleks olnud vaid umbes kümne protsendiline.

Kuid siin ma olin, sattunud liiga täpselt otsa Niallile, Niall Horanile one directionist.

"K-kas kõik on korras?" 

Ma ei olnud tähelegi pannud et ta hoidis ikka veel seda sama salvrätipakki mu nina all, ta oli seda arvatavasti juba piinlikult kaua teinud et ma haarasin selle viimaks ometi üle mitmeminutilist vaikselt olemist enda kätte.

"S-sa.. sa.. sa o-" mul oli kurk täiesti kuivanud ning sõnad kurgus kinni.

"Ma lähen toon sulle midagi juua," ütles ta ning kadus sinna letini kust ta arvatavasti just oma joogiga oli tulnud, selle samaga mis nüüd oli üleni mu särgi rikkunud.

Lõpuks ometi suutsin ma veidikegi toibuda ning liigutasin oma kätt koos salvrätiga mööda oma särgi vettinud ning rikutud osa. See nühkimine aga eriti midagi ei teinud paremaks, ainult veel hullemaks kui see ennegi oli.

Ma läksin istusin ühele lähimale pingile ning jätkasin särgi nühkimist.

Kivistusin nagu ennegi kui nägin teda klaasi veega tagasi tulemas ning mulle seda ulatamas, seekord ainult veidi vähem."Joo seda vett"," ütles ta.

Olin arvatavasti juba veidi harjunud sellega et see ei olnud minu ettekujutlus temast vaid et ta oli päriselt, kohe ehtselt minu ees.

Ma noogutasin ning võtsin väriseva käega selle klaasi ta haardest. Meie käed puutusid tänu sellele üksteisega kokku ning ma tundsin kuidas tema käed andsid minu omadega võrreldes soojust. Minu veri mu kätes oli selle lühikese ajaga juba märgatavalt külmaks läinud ning tardunud.

"Sa.. sa oled Niall," oli ainus asi mis ma peale vee joomist suutsin öelda. Mu sõnad aga ka tulid nii kohmakalt ja värisevalt välja et mul oli lausa piinlik tema ees.

Mul ei olnud tavaliselt kunagi piinlik. Ma võisin teha ükskõik missugust lollust aga mul ei tulnud kunagi sellist piinlikkuse tunnet. 

Kuid nüüd oli teistmoodi. Ma seisin silmitsi oma iidoliga ning ükskõik mis vale tegu või sõna oleks võinud lõppeda väga imelikult.

"Sa värised," ütles ta asetades oma käe mu õlale mille peale ma kohe automaatselt võpatasin ning oma pilgu maha viisin. "Ära värise, kullake. Sellel pole mõtet." 

Ma vaatasin tagasi üles et kohtuda tema silmadega. Ta naeratas mulle ning liigutas oma käe mu näoni.

"Ning ära nuta ka. Miks sa nutad?" 

Ma ei olnud tähelegi pannud et mul olid pisarad silmist jooksma hakanud kuni ta seda mainis. Ta tõstis oma käe et neid kuivatada kuid ma keelasin seda ning pühkisin need ise enda kätega ära. 

"Vabandust. See on lihtsalt nii erakordne," ma ütlesin pühkides oma silmi.

Niall naeris ning istus mu kõrvale pingil. 

"Erakordne? Ma ütleksin et see oli saatuse määratud õnnetusjuhtum sinu jaoks."

Ma pöörasin oma pea tema poole ning vaatasin teda imestunud pilguga. Ta justkui oleks mind mõistnud igal viisil mis võimalik.

"Mul on praegu veidi kiire soundchecki aga kas sa tuled hiljem kontserdile?" ta tõusis püsti ning ma järgisin ta tegusid.

"Jah, sellepärast ma siin olengi tegelikult," ma ütlesin ja tundsin kuidas pisarad uuesti mu silmanurkadesse tekkisid.