Läbi Tule Ja Vee

7. Peatükk.

Kuidas sai see küll võimalik olla, et mina just võitsin need piletid endale. Pluss veel lava taha pääsmed. Kas neid ei pidanud mitte ainult sealt parfüümipoest saama, kui ma plakatit lugesin oli seal selgelt kirjas et 'ainult täna ning ainult siit' seega ma olin praegu väga segadusse sattunud.

Valgus oli laes olevast lambist suunatud täpselt minu peale ning kui ma ringi vaatasin, olid kõigi pilgud minu peale langenud. Ma vaatasin bingo õhtujuhtidele ükshaaval otsa, avasin isegi suu aga sulgesin selle uuest kuna mulle tõesti ei tulnud midagi pähe mida selle auhinna peale öelda.

"Ei ole sõnu lausa, kas te olete äkki üks nendest directioneridest?" ta pistis nende sõnade lausumise ajal mikrofoni enda suu ette kuid siis tõi selle koheselt minu nina alla tagasi.

Ma ainult noogutasin ja mõmisesin vastuseks. Tundsin kuidas mu käed vaikselt värisesid, õhk mu ümber palavamaks hakkas ajahaaval muutuma ning kuidas mu keha oma valjude südamelöökide tagajärjel ette ja taha vähehaaval õõtsus. Oli ime et ma suutsin isegi nii kaua veel normaalselt püsti seista, tavalistel juhtumitel oleksin juba ammu kas pikali kukkunud või lausa minestanud nagu ennegi juhtus.

"No olgu peale, ilusat jätkuvat kruiisielamust teile ja palju õnne veelkord," ta surus mu kätt, ma liikusin edasi ka nende niiöelda tõlkide juurde ning nad haarasin samuti mu käe et seda vaikselt suruda.

Oma laua suunas tagasi kõndima hakates, märkasin juba kaugelt lava pealt kuidas Karolina, Kattrina ning mu ema kõik koos kilkasid ja tõmblesid õnnest seal oma istmetel. Sära nende nägudel oli isegi sellises pimeduses väga hästi nähtav.

"Ma teadsin et sa saad ühel või teisel viisil need piletid!" Karolina tõusis oma toolilt püsti et mulle vastu kõndida ja koheselt kõvasti emmata, peale Karolinat vahetus embamine Kattrinaga, ema aga oli arvatavasti endaarust nii peen et tema ei raatsinud oma kohalt lahkuda et mulle kallistus teha kuna ta lihtsalt istus sõrmeotsakestki liigutamata edasi oma pehmes toolis samal ajal kui tüdrukud mind kordamööda kallistasid.

Karolina ja Kattrina istusid sekunditäpsusega samal ajal oma toolidesse tagasi ning ka mina tegin sama paar sekundit hiljem. Ma vaatasin ümbrikku oma käes veel pikalt paar minutit, mõeldes mida edasi teha.

"Ava see," kuulsin Kattrinat ütlemas minu kõrvalt ning ma märkasin silmanurkadest kuidas kõigi pilgud minu väikeste sõrmede vahel oleva valgele paksule ümbrikule olid suunatud. Võttes tema käsklust kuulda noogutasin ma talle korraks ning lükkasin sellejärel oma pikemat sorti ära värvitult punased küüned ümbriku ära kleebitud ääre taha et see liimist lahti rebida.

Kui ümbriku äär oli lohakalt lahti rebitud, oli koheselt juba sealt seest märgata mitmeid erinevat sorti pabereid. Ma lükkasin oma käe ümbrikusse ja tõmbasin sealt seest välja kõik pahna nii et midagi ei jäänud sinna sisse enam, isegi mitte tolmukübet.

Mu silmad läksid hiiglasema suureks kui mulle jõudis kohale et ma olin just praegu ümbrikust välja tõmmanud nelinurkse süsimusta papist pileti mille peal oli suurelt kirjas ´'Lavataha pääs', tagaplaanil oli pilt poistest ning nende selja taga rootsi lipu värvid. Seda piletit ei olnud muidu üks vaid täpselt nagu lubatud kolm tükki ning kõik need kolm olid aheldatud mustade ripatsite külge millel olid omakorda peal punaselt one directioni logod.

"Vau," oli lõpuks üle pika aja esimene sõna mis mul peale selle auhinna võitmist suust välja oli üldse tulnud. Ma ei olnud kunagi, absoluutselt mitte kunagi suutnud nii vaikne nii pikka aega püsida kui täna selle viimase kümne minuti jooksul. Tavaliselt tuli mul ikka, vähemalt iga ühe minuti tagant üks sõna, see ei pruukinud isegi teemasse minna aga ma ikkagi rääkisin, praegu mul aga tundusid kõik sõnad lihtsalt kuskile sõnaimejasse olnud imetud.