Mr Broken (Pausil)

5. Matk

-Hommik-

Helina POV.

Keegi koputas mu uksele. Kindla peale ema on see. Ta astus uksest sisse ja see oligi mu ema.

"Mida sa tahad?" Küsisin kurjalt.

"Me pidime minema matkama ju."

"Mine sa perse oma matkamisega. Mina ei tule kuhugile!"

"Kuidas sa räägid noor neiu? Davai, pane nüüd riidesse ja tule sööma."

"Fine noh."

Ema läks toast ära ja ma hüppasin voodist välja, et otsida midagi selga. Miks ma pidin talle ütlema nii? Tegelikult ei ole ju nii. Miks ma tema peale jälle mõtlen? On see tõesti armastus esimesest silmapilgust? Ei usu. Helina, ära mõtle tema peale lihtsalt enam. Eks?

Ma ronisin oma riietekappi juurde ja võtsin sealt "Nirvana" särgi,lillakad-roosad katkised shortsid, musta jakki ja tennised. Panin need selga ja panin juuksed patsi. Tegin veel lisaks natukene grimmi. Olengi vist valmis? Tundub jah, kuid ainult telefon ja päikseprillid veel. Võtsin telefoni ja oma mustad päikseprillid. Nii nüüd olen küll valmis.

Ma läksin oma toast välja ja ma kuulsin tuttavat naeru. Ta ei saa juba siin olla. Ugh.. teeme nii, et see pole Valeri. Palun. Ma läksin treppist ainult allapoole ja aina tuttavam see heli oli. Putsi, see on Valeri. Ma jõudsin alla ja ma tormasin kiiresti kööki.

Avasin külmkappi ja mind ootasid seal võileivad. Ma võtsin need ja enne soojendasin ära.

------------

Ma olin juba autos istunud umbes pool tundi. Lõpuks ma nägin mingit liikumist. Oh ei.. Valeri tuleb meie auto suunas mu emaga koos.

Valeri astus autosse sisse.

"Tsau, Helina." Ütles Valeri rahulikult ja tuli aina minu poole.

Mida iganes mina talle ei vasta. Ma võtsin oma kotti maast ja otsisin sealt kõrvaklapid. Ühendasin kõrvaklapid telefoniga ja panin laulu "Alone". See on Alan Walkeri uus laul.

Me hakkasime sõitma lõpuks ja ma ümisesin seda laulu kaasa. Valeri vaatas väga pikalt minu poole, kuid mingi hetk ta pööras pilgu aknast välja.

---------------------

Mida? Ma olin vahepeal magama jäänud? Wait.. Ma olen Valeri õla peal. Mu käsi on tema käe peal. Oh gad. Õnneks ta magab. Õnneks.

Ugh. Ma loodan, et ta ei tea sellest midagi. Ma võtsin oma käe ära ja läksin oma nurka.

----------------------

"Me oleme kohal." Karjus emps üle auto.

Ma ärkasin üles uuesti. Valeri võttis mu käest kinni.

"Magame ühes telgis?" Küsis ta lootes kuulda positiivset vastust.

"Ära isegi mõtle." Ütlesin rahulikult ja võtsin oma käe ära.

"Kaua te olete seal auto veel?" Küsis ema tüütult.

"Kohe tuleme." Ütlesin kiirelt.

Mida sa ema võib nüüd arvata? Savi.

Ma astusin autost välja ja mulle tuli vastu külm õhk.

Võtsin oma kotti ja me hakkasimegi minema. Hah, Valeri jäi maha. Paras talle.

Mis sul viga on Helina? Sulle meeldib ju Valeri või ei?

"Helina, oota mind ka." Ütles Valeri, kuid ma ignoreerisin.

Ma võtsin oma telefoni ja kõrvaklapid uuesti. Ühendasin need ära ja panin tööle Suure Papa albumi.

----------------------

"Nii ja olemegi kohal!" Ütles, ema.

Juba? Kuidas? Kus siis Valeri on? Hmm..aa seal kalju serva peal istumas. Oleks õige ka sinna minna? Savi, ma lihtsalt lähen.

"Mis sa siin teed?" Küsis ta.

"Tulin vaatama seda vaadet." Ütlesin.

"Jajah." Lausus ta vaikselt.

"Ausalt, aga miks sina siin oled?"

"Oeh.. Kui sa ainult teaksid.."

"Mida?"

"Kõike mida ma sinu vastu tunnen"

"Ee..?"

"Pidin ma ütlema.."

"Ei. Tore, et sa ütlesid. Kõik korras ikka?"

"Nagu näed, siis ei ole ju."

"Okei. Aga kui ma annaksin meile võimaluse?"

"Siis ma oleksin maailma õnnelikum poiss maailmas koos maailma toredama tüdrukuga. Sa annaksid meile võimaluse?"

"Võimalik ma tean mõtlema sellele."

"Okei, ma annan sulle nii palju aega kui palju sa tahad."

"Selge. Ma lähen nüüd teiste juurde tagasi."

Valeri noogutas ja ma hakkasingi minema teiste juurde. Miks ma pidin nii ütlema?
Kui ta teaks mis minuga kaasneb. Tänu sellele ma vajusin mõttesse..

----------------

Ma loodan,  et teile meeldib see osa.
Teie Hellu💘