Kolimine ei olnud algus minu imelisele elule, see on algus elule, milline minu elu olema oleks pidanud.
Sain teada julma tõe, et minu perekond polegi õieti minu. Ja need, keda ma armastan, on vaid loodud selleks, et saaksin hingata selle maailma õh...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Hommik saabus kiirelt.
Esimene päev tuli kiiremalt, kui soovinud oleksin. Valetasin, kui ütleksin, et ma ei pabista. Kardan just nimelt neid uusi asju. Kardan seda uut, sest olen nii kaua vana keskel elanud. Oli lihtne siia kolida, kuid hoopis teine lugu on selle kõigega leppida. Üritan end rahustada. Sisestada, et see on okey. Kuid kas on?'Ma ei tea isegi mida kardan. Mis tekitab minus esimest korda kõike seda hirmu ja erutust?
Hetkel istun autos, mis saab kohe-kohe Allisoni poolt kooli parklasse pargitud ja hetk hiljem pean silmitsi seisma selle kõigega. Siin on kohutavalt palju inimesi, nii varajasel tunni.
Tema käsi haaras minu omast ennem, kui oleksin jõudnud väljuda.
"Me oleme korras, kas tead. Tean, et pabistad. Mina ka. See on loogiline arvestades kõike. Kuid me oleme tugevad. Oled tugevaim ja enesekindlam inimene keda tunnen. Ma ei pruugi seda küll alati tunnistada, kuid oled ka minu tugi. Kui seal ei oleks sind Fate m-ma...üheskoos õige?"
Seda oli liiga palju. Ootamatu, üllatav. Viimati, kui ta minu suhtes nii avatud oli, oli siis, kui meie ema lahkus. Olen alati seda teadnud, isegi kui ta ei ütle, sest ma tunnen teda.
Naaldusin istmele. Lasksin end lõdvaks. Justkui kivi oleks õlult langenud.
"Roman saatis mulle öösel sõnumeid. Kui väga ta mind igatseb. Soovis mulle isegi kõike ilusat ja järgmisel hetkel palus, et ta saaks mulle siia järgi sõita."
"See sitapea!" Hüüatas Allison. "Kas ta ei võiks sind juba rahule jätta?"
"Jeah" Naeratasin. "Ta käitub nagu oleksin mina see, kes murdis tema südame."
"Sa ei vastanud talle, ega ju?"
Raputasin pead.
"Noup. Kui vastan, siis arvab ta, et tal on võimalus ja ma ei kingi seda talle."
"Tore." Ta rahunes maha. Olin unustada jõudnud, kui hooliv ta minu suhtes on.
Ükskõik kui väga olen soovinud teda eemale hoida enda eraelust, Romani ja enda suhtest, ei ole mul see õnnestunud. Pidin laskma tal siseneda, sest muidu ei oleks ma sellega toime tulnud.
"Loodan, et keegi annab talle hea keretäie. Uskumatu. Kuidas ta arvab, et on sinusse nii sügavalt armunud, kui ise samal ajal sinu sõbrannat tõmbas."
Krimpsutasin nina. Tõde torgib ikka veel.
"Vabandust. Ma ei plaaninud seda nii öelda."
"Ära muretse, olen sellest üle. Hakkame minema, kell on palju."
