Fate (Eesti keeles)

Perekond.

Kõik vaatasid mind. Kõnelesid minuga tavaliselt rohkem. Uued näod tervitasid. Üritasin olla kena.

Põrusin selles haledalt läbi.

Olin üleöö populaarseks saanud, millegagi mida ma ise ei mäleta.

Mulle sai osaks tähelepanu, millega ma enam harjunud ei ole. Võimalik, et ei harjugi.

"Palju õnne polulaarsuse puhul."

Võpatasin ärkvele. Minu kõrval võttis istet seesama tumedapäine poiss, kes mind tookord koridoris peatas, et pidada maha üks eriskummaline vestlus.

Sarkasm hoidis kinni tema sõnadest.

"Tänan. Minu unistus täitus. Oled kade?"

Tema suunurgad tõusid. Ta jälgis mind intensiivselt oma roheliste silmadega.

Kaunis.

"Naah, mulle istub salapärase, tumeda ja kauni võõra imago rohkem."

Norsatasin.

"Nii nad kõik sinust mõtlevadki."

"Jap. Sa ei teadnudki? Peaksid olema õnnelik, et sinuga siin praegu suhtlen."

Muigasin.

"Kaugel sellest. Miks sa siia istusid. Siin on viiskümmend vaba istekohta. Vali mõni teine. Mul ei ole soovi sinuga suhelda."

Tema naeratus venis laiemaks. Võin vanduda, et nägin tema ilmes midagi tumedat. Midagi, mis tekitas minus hetkelisi judinaid.

"Oled võluv, on keegi sulle seda öelnud? Esmakordselt kui sind nägin tekkis minus tunne, et pean sinuga kontakti leidma. See on veider, arvestades seda, et ma ei ole eriline suhtleja. Kuid näib, et nii mõnigi teine on sinust lummatud. "

Minu kurk tõmbus kuivaks. Neelatasin.

Keerasin pilgu eemale ja tõusin.

"Kell helises."

"Oota!" Hüüdis ta järele. Veel ennem kui tema sõrmed jõudsid puudutada minu küünarnukki, keerasin end temaga vastamisi. "Ma ei tahtnud sind eemale hirmutada. Ma ei soovi halba. Lihtsalt sõbralik ja sina tundud huvitav."

Veel ennem kui jõudsin vastata midagi tõrjuvat, kostus minust paremalt ärritunud hüüe.

"Jäta ta rahule, Nic!"

Laura.

"Aah, sinu kangelanna on kohal. Peaksid ette vaatama, ta hammustab"

Ilmselgelt on nende vahel vihavaen.

Laura jõudis minuni. Praktiliselt seisis meie vahele. Ta näis olevat täiesti endast väljas. Marus. Poiss nimega Nic seevastu vaoshoitud ja kohati isegi lõbustatud.

"Hoia oma suu. Tea oma kohta, kaan. Sa tead reegleid. Ära roni sinna kuhu sa ei kuulu."

Mul ei olnud õrna ainugi millest ta rääkis, kuid mõistsin, et ta ületab piire.

Ma ei ole tavaliselt see, kes end teiste asjadesse topib.

Astusin vahele.

"Astud üle piiri. Ma ei tea mis teie vahel on ja mind ei huvita see. Mul ei ole vaja kaitset ei sinult, ega kelleltki teiselt. Niiet palun jätame selle ja liigume klassi."

Laura hingas auru välja. Poisi pilk liikus mulle. See muutus seletamatult pehmemaks, soojemaks.

"Ma ei eksinud. Sa meeldid mulle juba. Ära muretse. Ei mingit vaenu. Olen harjunud, see väike koer haugub pidevalt."