Fate (Eesti keeles)

Muutuja.

See uudis on üleeile, kui ma keemia tunnis kokku vajusin. Kui ärkasin arst kabinetis, mulle vaatasid vastu minu isa, arsti ja õe tuttavad näod. Kui ma kuulsin naise murelikku häält, kes jättis meie perekonna, et paremat elu elada. Ma ei ole olnud valmis tema rääkima, ei olnud valmis tol päeval, ega ole valmis ka nüüd. 

See juhtus üleeile, kui ma kohtusin võõraga, keda nägin mitte väga ammu alasti taevast alla sadamas. Kui nägin selle võõra saatvat pilku endal, kui mind arsti kabinetist ja koolimajast välja juhatati, seda sama pilku, mida nägin siis, kui ta mulle seal samas otsa vaatas.

Nägin seda ka eile, kui temaga tõtt vaatasin. Algselt olin lummatud, pärast olin häiritud ja vihane, sest ma ei teadnud mida ta minust tahtis. Mitte ühtegi sõna. Tal oli korduvalt võimalusi minuga rääkima tulla. Võibolla tahab ta mulle midagi vihjata? On see hoiatus? Ähvardus? On ta siin selleks, et mind jälgida.

Kõik see jama paneb mul pea valutama. 

Ma ei mõista midagi.

Ta ei suhtle õieti kellegagi. Õpilased soovivad temaga rääkida. Kas plaanivad või üritavad, kuid tema ei võta vedu. 

Temast on saanud Salapärane võõras.

Tean, et ta on siin minu pärast. Selle kõige pärast, mis siin viimasel ajal toimunud on. Kohe kindlasti ma ei mõista seda, kuid ma ei ole nii rumal, et ei seostaks neid asju. Nii palju kui ma seda ka ei teaks, tean, et ta ei ole midagi head. 

Tunnen seda.

Minu telefon vibreeris jälle. 

Alli: - Millal sa siia jõuad? See butiik on nii äge! Sa ei kujuta ette ka milliseid asju nad siin müüvad. Isa lubas meil kasutada  100,- . Kui sa siia ei jõua, siis jääb kõik mulle!"

Alli saadab mulle lakkamatult sõnumeid. Ma ei saa temast viimasel ajal sotti. Kord on ta solvunud,vihane ja siis jälle sõbralik. Mida iganes ma ka ei teeks, suudan ta alati välja vihastada. Ta oli isegi ärritunud selle peale, et kokku vajusin. Tunnikest muret, muutus vaikivaks sõimuks, kohe kui oli kindlaks tehtud, et olen korras. Ta leidis end nimelt olevat häbistatud.

No hard feelings.

Mina: -Võid raisata kõik. Mul ei ole midagi vaja.

Alli: Luuser.

Alli: Sa ei ole normaalne. Korra ma tahan sinuga koos shoppama minna ja sina ütled, et sa ei vaja midagi. Kahetsed seda, kui näed mida ma endale ostan.

Muigasin.

Mina: Vaevalt, et seda juhtub.

Alli: Mul on vend, mitte õde. Sa ei ole huvitatud mitte ühestki asjast, millest tüdrukud on.  Kõik  mida sa tahad on neid jubedaid riideräbalad, mis sul juba sajandeid olnud on, näritu küüsi ja linnupesa juuste asemele.

Mina: Minu riided on ilusad ja juuksed ideaalsed. Sina oled lihtsalt liialt edev. Ma ei vaja kõiki neid kulimaid, et end hästi tunda ja kui vajan, siis ostan.

Tean, et tegin vea, sest mu telefon hakkas meeletult vibreerima ja täitus tuliste sõnumitega. Mul ei olnud aega vastata, sest uksest sisse astus keegi  keda olen tüdimuseni oodanud.

"Mitte ühtegi elektroonilist asjandust minu majas. Sa parem lülita see välja, kui soovid siia edasi jääda. "

Ta isegi mitte ei vaadanud minu poole.

Kuidas ta teadis?

Ohkasin. 

Ma ei olnud tema soovidega rahul, kuid lülitasin telefoni välja. Ma ei tulnud siia selleks, et lihtsalt tühja tund aega igavleda.