Fate (Eesti keeles)

Isa.

"Võin ma istuda?"

Noogutasin. 

Jälgisin edasi kaht siili, kes otsustasid meie väikse tagasihoidliku maalapi peale uurima tulla. Tahaksin minna sinna ja neil lähemalt uurida, samamoodi nagu tahaksin teada, mis tunne oleks, kui nad oma okkad mulle kätte löövad. Tean, et see kõlab jubedalt ja haiglaselt, kuid vahel on mul selle rõveda järele tunne.

Kuidas ma ma ei saaks soovida saama tunda midagi mida ma ei ole tundnud?

"Sa ei ole täna sina ise laps."

Kehitasin õlgu. 

Täna on ilus ilm. Piisavalt soe. Lõhnab nagu suvi. Rahulik ja tekitab soovi seda lihtsalt enesesse haarata.

"See linn on veider."

Nägin silmanurgast kuidas tema hoiak muutus.

"Millest sa seda järeldad?"

Esimest korda vaatasin talle otsa. Ma tunnen teda. Olen tema tütar, peangi teda tundma. Kuid vahel, kui teda vaatan, tundub nagu vaataksin võõrast. Tunnen iga tema emotsiooni ja vahel, kui vaatan, näen vale nende maskide taga. 

"Alates hetkest, mil siia kolisime, olen tundud midagi seletamatut. Pidasin seda alguses ärevuseks, lihtsalt tühjaks ja mõttetuks tundeks, kuid peagi mõistsin, et see ei ole seda. See linn ja need inimesed varjavad midagi. Alli ei pruugi seda näha, kuid mina tunnen.. Tean, et ma ei ole hull isa... tean seda. See mis juhtus aastaid tagasi, see....." 

Tema ilme muutus. Sinna ilmus ärritus nagu alati, kui seda teemat puudutan.

"Me ei räägi sellest enam. Olen sulle öelnud."

"Aga...."

"Mitte mingisugust aga!" Tema toon oli terav. Ta tõusis ja vaatas mind põleva pilguga, mida olen vaid mõned korrad näinud. Need korrad on alati puudutanud vaid kindlat teemat.

"Lõpeta kõiges kahtlemine. Lõpeta vigade otsimine. Kas on palju palutud, et sa ükskord üritad lihtsalt õnnelik olla? Kui sa ei tee seda enda pärast, siis tee seda Alli pärast. Kui palju me sind ka ei armastaks ja toetaks, see peab lõppema. Sa pead lõpetama nägema kõiges halba. Isegi su ema..."

"Ta lahkus minu tõttu, sa tahad öelda." Minu sõnad lõid teda õigesse kohta. "Ta oli tüdinenud kõigest sellest sitast mida tekitan, niisiis ta lahkus."

Reaalsus on miski mida olen vältinud. Vähemalt see reaalsus. See on tõde, mida ma ei ole tahtnud tunnistada. On palju lihtsam põlata teda selle eest, et ta meid piisavalt ei armastanud, kui süüdistada end.

Tema ilme haaras õudus.

"Ei. Sinu ema armastab sind. Ära sa kunagi mõtle, et ta lahkus sinu pärast."

Minu kõri põles. Süda tagus vastu rinda valusamail moel. Oli nii raske rääkida.

Astusin sammu tagasi.

"Ä-ära valeta mulle. Sellest ei ole enam kasu. Ma ei ole nii pime nagu sa arvad isa. Näen, kuidas inimesed minu ümber reageerivad. Neil näib alati olevat mingisugune tõmme, ....Nii nagu....nad tahaksin minuga olla, nagu nad oleksid sunnitud mind armastama...minuga olema, kuid see valmistab neile piina, nad võitlevad endaga ja kui nad ükskord minust eemale saavad, jooksevad nad elu eest, üritades mitte tagasi vaadata."

Just nii nagu Roman. 

 Põhjus, miks ma ei suuda teda vihata. Põhjus, miks ma usun seda haiglast armastust mida ta minu vastu tunneb. Ta on minust joobunud. Olen tema kinnisidee. Ta ei olnud Liliaga vaid sellepärast, et mulle haiget teha, ega ka sellepärast, et teda lihtsalt keppida. Ta oli lihtsalt liiga meeleheitel, et mõista mis temaga toimub. Meeleheitel, et leida väljapääs minust.

Ta ei leidnud seda ja nüüd jään ma teda kummitama terveks tema eluks. 

Tema süda on murtud ja minu telefon täitumas iga sekund sõnumitega.

Mina teen talle haiget, mitte tema mulle.

Olen neetud.

"Sa ei tea millest sa räägid, Fate."

Raputasin meeleheitlikult pead. Pisarad voolasid mööda minu põski alla.

"Tõde on see, et ma ei kuulu siia ja ma ei saa kunagi õnnelik olema. Tunnen nagu oleksin sissetungija. Ma ei suuda leida oma kohta, ükskõik kui väga ma ka ei üritaks. Ja asi ei ole selles, et oleksin segaduses või liiga emotsionaalne. Asi ei ole selles, et olen teismeline. Ma lihtsalt ei kuulu siia. "

Ta liikus mulle lähemale. Üritas mulle vastu vaielda, kuid tema pilk liikus minu seljataha. See täitus õudusega.

"Peaksime sisse minema."

Lihtsas soovituses oli varjus käsk.

Mõistsin, et päike on looja läinud.

"Lähme sisse Fate!"

Kui väga ma ka soovisin vastu vaielda, ei saanud ma seda teha. 

Enne, kui uksest sisse läksin, karvad minu kehal tõusid. 

Teadsin, et keegi seisab minu seljataga.