Fate (Eesti keeles)

Roman.

Tol õhtul ma ei maganud hästi.  See oli raske, piinav.

Oli raskem eirata seda, mis seal väljas varitseb. Ma ei tea mis minuga toimub, kuid see on nii vale. See hirmutab mind. Vaatasin iga minuti järel akna poole, isegi kui üritasin seda mitte teha. Kartsin, et keegi vaatab mind. Liiga palju silmi. 

Värisesin teki all nagu hirmul laps. Sisestasin endale, et kõik on hästi..korras ja et nad ei saa mind kätte, kuid asi on selles, et ma ei jooksnudki. 

Kas nad ei saa majja siseneda?

Kuidas nad ei saaks? Mis takistab neid mind võtmast just siit?

Peaaegu ootasin neid, et nad tuleksid ja lõpetaksid mu piinad. Mängisin neile end rumalusest kätte.

Neid ei tulnud.

Mingil hetkel olin uinunud ja ärkasin peagi, sest mind ründas luupainaja, mis sundis mind hüppama oma nahast välja.

Seal ei olnud kuhugi peita, kedagi kellega rääkida. Seal ei olnud valikut, kuid ma vajasin kedagi. Vajasin kedagi enda kõrvale, vajasin kuulda kellegi häält.

Vajasin tunnet, et ma ei ole üksi.

Minu isekus sundis mind haarama telefoni. Helistasin isikule kellele olen selles elus kõige rohkem haiget teinud.

"F..Fate?"

Tema hääl oli unine, kuid peagi haaramas jahmatust, killukest õnne.

Kogusin end. 

"Hei." Hingasin värinal välja.

On see kõik mida suudan, pärast kõike? 

Hale.

"Taevale tänu." Nii palju kergendust ja valu. "Sa ei ole vastanud. Kartsin, et sinuga on midagi juhtunud või oled sa oma telefoni kuhugi visanud ja mul ei ole enam kunagi võimalust sinuga ühendust võtta."

Kuulsin teda liikumas. Arvatavasti ajas end voodist püsti ja üritas oma pead selgemaks teha.

Ma ei tea mida talle öelda. Ma ei tea miks ma talle helistan.

Neetud.

Olen nii perses.

Ta nuuksatas.

"Fate... oled veel kuuldel?!"

Paanika. 

Ta tundis seda mida tundsin mõnda aega tagasi.

Toetasin end istuma. Tekk libises, paljastades minu käsivarred. Külm tegi liiga minu higisele nahale.

"Jeah" Neelatasin "Ma l..lihtsalt... Pidin kellegagi rääkima. Tahan kedagi kuulda."

Ta ei pruugi mõista mida mõtlen või öelda tahan, kuid ta mõistab mida vajan. Sellepärast on mulle alati meeldinud temaga rääkida.

Tegelikult meeldis mulle kõik. Kõik, mis ei puudutanud haiget saamist.

Seal oli hetk vaikust.

Tean, et see on tingitud pettumusest, et ma ei helistanud selleks, et temaga rääkida.

"Midagi juhtus. Ma ei oska seda seletada, kuid vahel on minu sees tunded, millele ei ole võimalik seletust anda. Just nii nagu ma tunneksin kellegi teise omi, nagu tunneksin ma sind. Praegu sind kuuldes mõistan, et miski on valesti. Tean, et on. Tunnen seda."

Sellepärast ma olen neetud. 

Võtsin sinu südame ja hinge, ning nüüd hävitan ma sind aeglaselt.

Mul on kohutavalt kahju. Kui ma oleksin vaid teadnud, et meie vahele selline side tekib, oleksin selle lõpetanud.

Kas ikka oleks?

"Sa tunned seda ka, Fate? Ma tean, et tunned. Seal on alati meie vahel midagi olnud. Midagi sügavat, midagi seletamatut.... Pean sind nägema...P..Pean teadma, et oled korras..Vajan sind."

Minu silmad muutusid häguseks. Hoidsin tagasi nuuksatusi.

"Hüvasti, Roman."

Hakkasin kinni vajutama, kuid tema meeleheitel hääl peatas mu.

"Oota! Palun,.. palun oota, Fate!"

Ta nuttis. See on teine kord kui teda nutmas kuulen. Esimene oli siis kui ma lahkusin.

"Tean, et olen sitapea. Ma ei andesta endale kunagi mida sulle tegin, ma ei oota sinu andestust. Ma ei vääri seda.  Ma ei tea mida teha... Ma ei saa nii edasi elada, tunnen end nii tühjana....väärtusetult."

Tõmbasin põlved vastu kõhtu ja kiigutasin end.

"Ma ei saa sind aidata. Andesta. Peaksid lõpetama mulle kirjutamine ja helistamise. Ära kontakteeru minuga enam. See läheb paremaks."

Ma loodan...

"Ei!" Ta läks raevu. Võpatasin. "Andesta."

Mõistsin, et ta üritab end rahustada.

"Kui sa ei lase mul enda juurde tulla, vähemalt vasta mu kõnedele."

"Rom..."

"Palun. Lihtsalt telefonikõned. Helistan sulle õhtuti, kella kaheksa aeg, sobib?"

"Seda on liiga palju."

"Tund." Tal oli raske end kontrolli all hoida. Ma ei ole teda kunagi vihasena näinud ega kuulnud, mitte nii. Kas tõesti mina põhjustasin selle? "Anna mulle tund, see on kõik mida palun."

"Olgu."

Nõustusin, kuigi tean, et see ei tööta. Kuidas ma oleksin saanud keelduda? Lõpetada kõne ja jätta ta nii?

"Aitäh!" See kõlas õnnelikult Pannes mind end veel hullemini tundma. "Ilusaid unenägusid sulle."

"Ööd Roman!"

"Armastan sind ,Fate"

Lõpetasin kõne ja nutsin tühjusesse.

See ei teinud minu olukorda paremaks, vaid hullemaks.