Sa oled värdjas.
Pederast, kes varastas mult kõik, aga ma ikkagi vajan sind.
Sa oled idioot.
Persevest, kes iga sekundiga tegi mulle aina rohkem ja rohkem haiget, aga ma ikkagi tahan sind.
Sa oled munn.
Ennast täis kõlupea, kes huijab kõigiga ringi, aga ma ikkagi igatsen sind.
Sa oled valetaja.
Keegi, kes lubas mulle kõike ilusat, kuid lahkusid. Aga ma ikkagi armastan sind..
Tra, kui raske oli lõpetada see kõik varem? Varem, kui tunded polnud veel nii suured. Varem, kui ma polnud veel sinu võrgus.
Kui raske oli rääkida sul tõtt?
Valusat tõtt.
Kui raske oli sul öelda, et sul on uus. Et ma ei vääri sind. Et sa tahtsid ainult kergelt lõbutseda.
Kui kerge oli sul seljatagant teistega ringi käia?
Kas sa tõesti arvasid, et sa huijad teistega ringi ja et ma istun kodus ja ei märka sittagi?
Ma märkasin.
Ma andestasin.
Ma lootsin.
Ma arvasin, et kõik läheb paremaks.
Ma eksisin.
Sina, sina ei muutu kunagi. Sina jäâdki alatiseks selliseks. Värdjaks.
Mina jäängi alatiseks selliseks. Sind armastama.
Ma tean, see oli viga. Kuid sinu pärast teeksin selle vea miljon korda uuesti läbi.
Sinu pärast.
Et tunda veel kord su puudutust. Et teada veel kord, mis tunne on su kaisus olla.
Et saada veel kord haiget.
Aga ma tean, et sa tuled tagasi. Alati.
Sina ei suuda minuta. Mina ei suuda sinuta.
Ja sellepärast me olemegi erilised.
