Miks sa oled selline?
Tuled, teed, lahkud.
Sul on pohhui, sest sa tead, et miskit ei muutu.
Sul oleks nagu see võim mu üle. Sa nagu pöörad mu elu peapeale ja siis ootad nädal, 2, ja tuled tagasi. Nagu midagi poleks juhtunud.
Teed ilusa näo pähe ja kõik usuvad sind.
Mina usun sind. Usun, et kõik on nüüd korras.
Et enam nii ei juhtu.
Möödub kuu, 2. Teed jälle midagi, lahkud. Unustad mu, saad üle minust.
Leiad uue. Te lähete lahku. Sa tuled minu juurde. Kurdad. Paned MIND kahetsema, paned MINU tundma, et olen elus nii palju valesti teinud. Et lasin SUL minna. Et olin nii loll.
Ma võin ju mõelda, et nüüd on kõik, ma sain yle. Ma ei vaja sind enam.
Möödub mingi aeg. Kuni Sina helistad, kirjutad mulle. Või näen sind kusagil. Palud vabandust.
Räägid seda mesijuttu. Armun jälle. Sügavalt.
Jälle olen siin.
Sinu käes.
Võibolla mitte igaveseks, kuid natukest aega.
Sellest sulle ju piisabki. Kuni sa must tüdined.
Lahkud. Ja siis hakkab see kõik jälle otsast pihta.
