Siin ma siis jälle olen- leban oma voodil ning vaatan youtubest videoid.
Kuni lõpuks, märkamatult, olen jõudnud mase laulude sõnade videote juurde.
Loen vaikselt sõnu ning mõtlen sulle. Mõtlen meile. Mõtlen kõigele, mida me üle oleme pidanud elama.
Hetkel oled sa mul veel olemas, alles. Aga kui kauaks?
Pisar valgub mööda mu põske allapoole.
Ma tean, et mõtlen üle. Aga ma tean ka, et ükskord tuleb see hetk. Hetk, millal peame hüvasti jätma, hetk, mis lahutab meid igaveseks.
Siiani oleme kahekesi käinud läbi tulest ja veest, ja meie suhe on kulgenud nagu 'hooramaja uksed' nagu sa tavatsed öelda.
Kokku-lahku.
Meil on olnud hetki, millal oleme üksteist vihanud. Hetki, millest ei suudaks kellelegi rääkida.Hetki, kus me üksteist naerma pannud oleme. Hetki, kus oleme õhtul teineteise kaisus magama jäänud, hetki, kus oleme hommikul kõrvuti ärganud.
Aga siin me oleme, jälle koos.
Sa oled mu esimene armastus, esimene poiss, esimene vastastsoost inimene, kellega ma nii palju jaganud olen. Oled esimene, kelle vastu mul tõelised tunded on, oled esimene, kes õpetas mind valu tundma, oled esimene, kes on purustanud mu südame, oled esimene, kelle pärast olen lõpmatuid õhtuid end magama nutnud.
Aga see halb on nüüdseks vaid minevik, ma loodan.
Aga ma kardan.
Kardan sind jälle kaotada. Kardan sinust lahti lasta. Ma tean, et ma saan ilma sinuta hakkama, aga ma kardan. Kardan igat õhtut, mis peale seda tuleks. Kardan, et leiad uue. Kardan, et hakkad mind taas vihkama. Kardan paljut.
Liiiiigagi paljut.
Kui keegi oleks mulle see aasta tagasi öelnud, et me nüüdseks nii palju üle elanud oleme, siis ma oleks naernud ning öelnud et see on bullshit.
Sa olid see sweet guy, kes päästis end valedega,
sa olid see, kes jättis mu murega üksi,
sa olid see, kes arvas, et keegi teine on parem
kui mina- kuigi ma ei vaidle selles vastu,
sa olid see inimene, kelleks ma kunagi lubasin, et ma kunagi ei saa.
Aga tänu sinule, ma sain, peaaegu.
Sina viisid mind jooma, sinu pärast tõmbasin tobi. Sina ulatasid mulle e-sigareti, sina tegid mu selliseks. Selliseks, kes ma olen praegu.
Sina õpetasid mind külmaks, sinu pärast olen julgem. Sinu pärast sõidan kolm tundi, kuni sind näen. Sinu pärast olen ma siin.
Mäletan õhtuid, kui su kaotasin. Need olid valusad, väga valusad.
Aga millegipoolest, olid need praegu tagasivaadates parimad õhtud mu elus.
Õppisin, mis on päris valu, õppisin väljaspool kodu tugev olema. Mis sest, et üle oma toaukse astudes langesin voodile ning pisarad tungisid välja.
Praegugi nutan, mõeldes sellele mis meil olnud on, ja ma ei soovi, et see korduks.
Ükskõik, mida sa ka ei teeks, ma olen sulle andeks andnud. Juba ammu. Sinul on omad põhjused.
I guess, et ma peaks õnnelik olema, et me ikkagi jälle koos oleme.
Et sa ikka veel mind tahad. Vahel on see kurb asi mu jaoks, aga siis jällegi parim asi, mis minuga juhtunud on. Jah, me siiamaani tülitseme, kuid ei lase enam sellel minna.
Vähemalt veel mitte.
Vähemalt mina mitte.
Ma armastan sind.
Ma ei peaks, aga teen seda.
Tänan, et vahepeal olemas oled.
Või, vahepeal tänan et olemas oled.
Mõlemad sobivad. Piisavalt.
