Alustan uue jutuga. Ühe oma eelmistest kustutasin ära, kuid see on kinda sarnane. Lugege ja kommenteerige.
PS. kellele see jutt tundub päris tuttav, siis see on ilmunud varem ka aadressil mangukoobas.ee. :)
___________________________________________________________________________
15 aastat tagasi:
Lossis oli vali lärm. Emand oli vihane, laps nuttis. Ja veel paljud teised hääled. See kõik oli saali suurepäraselt kuulda. Kuningas Harmond istus murelikult oma troonil. Kui emand Harentsia ei muutu, on lõpp lähedal. Nii talle kui riigile. Kogu haldajtemaale. Isanda mõtisklusi segas hääl:
" Te soovisite mind näha."
Tülitajaks oli Jores, julge noormees.
"Just nii, Jores, astu aga edasi," sõnas vana kuningas, "Mul on sulle üks palve."
"Ma kuulan teid."
"Nagu sina on ka juba teised õukondlased mõistnud Harentsia viha ja jõudu. Ta on ohtlik riigile. Ja Esmentinghtele."
"Kas tüdrukuga juhtus midagi?" uuris Jores murelikult. Ta hoolis väga isanda tütrest. Rohkem kui keegi teine terves riigis.
"Veel mitte, mu haldjas. Kuid kui me teda ära ei vii, siis ta sureb emanda meelevalda," Harmond püüdis rahulikuks jääda, kuid ta muretses tütre pärast nagu Jores.
"Aga isand, ma ei saa ju midagi teha," alustas haldjas, kuid isand katkestas ta.
"Sa oled ainus, kes midagi teha saab. Sa pead koos temaga Maa peale minema elama. Kusagile, kust Harentsia teid ei leiaks. Loo tüdrukule perekond - armastavad ema ja isa - ning ise ela vaikselt mujal, jälgides igat liigutust, mida ta teeb. Enne 16. sünnipäeva ei tohi ta oma väest midagi teada saada. Kui ta peaks aga ennem surema," kuningas neelatas raskelt, "siis saab emand Harentsia kogu väe endale."
Jores noogutas ning väljus saalist. Tal oli veel nii palju teha...
Praegu, 15 aastat peale seda lugu:
"Tirrrr!" Äratuskella lärmakas hääl ajas ni mõnegi unimütsi ülesse. Nende seas ka Melinda. Äratuskell ei hoolinud kunagi sellest, kas tüdruk tahtis magada edasi või ärgata. Samuti ei hoolinud äratuskell sellest, kas Melindal oli sünnipäev, mis tal oligi, või ei ole.
"Üles, unimüts, sa tead ju, et kooli peab nii või naa minema!" kuulis Melinda ema hüüdmist. Ta tõusis pahuralt voodist välja ning kõndis peegli ette. Harjanud oma tumepruune õlgadeni juukseid paar korda, kinnitas ta juustesse ka tumeroosa juukseklambri. Ta pani jalga heledad teksad ning peale tumeroosa kudumi. Seejärel jooksis ta trepist alla ning peale kiiret einet Melinda lippas juba Annabeli juurde.
Annabel oli Melinda lahutamatu kaaslane juba lapsepõlves. Välimuselt oli ta aga totaalselt erinev: Melindal oli lühemat kasvu tüdruk tumepruunide õlgadeni ulatuvate juustega ning rohekate silmadega, Annabel oli aga väheke pikem blondide pikade juukstega ning hallide silmadega. Neil oli kombeks alati koos kooli minna.
"Palju õnne, Mellu!" hüüdis Annabel Melindat nähes.
"Ära sa ka hakka," lausus Melinda talle kui nad kokku said ning kallistasid.
"Hakkan küll. Näe, siin on sulle kingitus," itsistas Annabel ning nad istusid Annabeli ema autosse, et ta nad ära viiks.
Melinda harutas suure uudishimuga paki lahti. Seal see oli väike medaljon. Ta avas selle ettevaatlikult. Sinna sisse oli ühele küljele graveeritud tema nimi ning teisel küljel oli tühi koht, kuhu saab kinnitada pildi. Melinda kallistas Annabeli ning vahetult enne kooli jõudmist kinnitas ta selle kaela.
Tüdrukud läksid otsejoones klassi, kus neil pidi algama matemaatika. Melindale see aine muret ei valmistanud, kuid lemmikutesse see siiski ei kuulunud. Tunnikell helises ning õpetaja proua Maria Velt astus sisse.
"Tere hommmikust, 8.a!" sädistas ta, "Tänasest on teie klassis uus õpilane, Johannes Murrake. Mine istu, palun."
Poiss istus oma kohale. Melinda oli poisist lummatud. Johannes oli äärmiselt kena, kuid vägagi salapärane.
Peale neljandat tundi läksid tüdrukud sööklasse. Melinda hakkas just sööma, kui kuulis meeldivat poisihäält enda kõrvalt:
"Kas ma tohiksin siia istuda?"
