Ta vaatas üles ning märkas seal Johannest. Melinda noogutas, olles lummatud poisi silmadest, mis talle otsa vaatasid, justkui näeks tüdrukust läbi: need silmad olid helebeezid, peaaegu sulamee värvi.
"Mina olen Johannes, sõpradele Juss. Sul oli täna sünnipäev? Palju õnne!" alustas poiss vestlust.
"Jah ja aitäh. Kutsu mind palun Melluks. Ja tema on Annu." vastas tüdruk.
Nad sõid edasi vaikides, kuid Melindal kripeldas südames üks küsimus: kus ta seda poissi varem oli näinud? Sest need silmad, need ei ununeks nii kergelt. Närvilisusest hakkas ta oma medaljoni näppima.
"Mis see on? Kas tohib?" uuris Juss uudishimulikult. Melinda noogutas jällegi, sõnad olid ta suust otsekui pühitud. Poiss avas medaljoni ettevaatlikult ning sulges selle klõpsuga. Järsku suudles ta Melindat. Tüdruk andis talle kõrvakiilu.
"Vabandust. Ma ei tea, mis mulle sisse läks. Ma armastan sind, Melinda."
Melinda punastas, midagi sellist ta uuest poisist küll ei oodanud.
"Me peame minema, Mellu," sõnas Annabel ning tõusis lauast, Melinda järgis tema eeskuju.
"Tänks. Mul oli nii piinlik, sest ..." algas viimane jutuga.
"Pole vaja, selleks bestid ju ongi," naeris Annabel ning tüdrukud läksid kehalisse.
Peale tundide lõppu läksid tüdrukud koos garderoobi. Septembris olid ilmad veel üsna soojad, seega panid nad selga õhukesed jakid. Peaaegu samad, erinevus oli vaid värvis.
"Lähme koos?" küsis Melinda.
"Sorry, kuid mul on hambaarst. Hommikul näeme?" vastas Annabel.
"Ikka, ma tulen sinu juurde poole üheksaks."
"Tsau!" hüüdis Annu ning lehvitas, kui nad kooli peauksest väljusid.
Melinda pani kõrvaklapid kõrva ning hakkas oma iPodist laule kuulama. Ta ümises vaikselt kaasa: Just gonna stand there and watch me burn, but that's alright because...
Tüdruk keskendus nüüd hoopis millelegi muule, inimesele, kes tema ees kõndis. Too jäi seisma. Kui Melinda temast möödunud oli, tundis tüdruk, et keegi kallistab teda.
"Palju õnne, suhkrutükk!" lausus meelitav hääl.
"Sten! Issand, kuidas sa ehmatasid mind. Ma pole sinust juba terve nädala midagi kuulnud, kallis."
"Anna andeks, me olime perega Viinis. Aga sa tead ju, et ma armastan sind. Meeletult," lausus Sten ning suudles Melindat kirglikult. Tüdruku tähelepanu pealus aga keegi muu kui Sten.
"Johannes..."
"Mis sa ütlesid, suhkruke?" küsis Sten ning pööras end siis ümber, samasse suunda, kuhu vaatas ka Melinda. Viimasel hetkel nägi ta, kuidas üks poisi kuju sealt lahkuma hakkas. Mellu vabastas ennast poisi haardest ning tahtis hakata Johannesele järgi jooksma, kuid Sten takistas teda. Poiss lausus:
"Melinda, see ei ole sinu mure. See on juba minu- ja temavaheline asi." Ta tõmbas tüdrukut õrnalt. "Lähme!"
Veekalkvel silmadega, läks Melinda kaasa, suundudes sinna, kuhu poiss teda viis. Ta ei suutnud uskuda, et ta oli kellelegi nii palju haiget teinud. Kellelegi võõrale, keda ta ometi armastas. Või ei? Kuidas ta sai Johannest armastada, kui ta toda ei tundnudki? Aga midagi tuttavat oli poisis, ta oleks teda justkui kogu elu tundnud. See oli imelik.
"Jätke teade peale piiksu. Piiks! Melinda! Ma pean sinuga kohe rääkima! Annabel siin. Sa ei usu, mis juhtus. Helista mulle kohe, muska!" automaatvastaja salvestas järjekordse kõne, mida Melinda ei soovinud vastu võtta. Ta ei suutnud uskuda, mida ta oli teinud. See ei olnud aus Johannese suhtes.
"Jätke teade pärast piiksu. Piiks! Eem, Melinda? Ma tean, et sa kuuled seda. Eem, Johannes siinpo..." Melinda haaras telefoni.
"Johannes?"
"Eem, mina jah. Ma loodan, et sa pole sööklaintsidendi pärast pahane. Ma tõesti ei tahtnud."
"Johannes, sa muretsed veel sellise asja pärast. Muidugi pole sa mu peale pahane. Teadsa, mul on nii kahju selle pärast, mis enne tee peal juhtus. Ma ei tahtnud sind solvata, lihtsalt ... Aeh, ma ei oska seda seletada, noh me Sveniga oleme koos juba, noh, ..."
"Ära muretse, Melinda, ma mõistan sind."
"Johannes,"
"Mhm."
"Kas me läheks õige nädalavahetusel kinno või kuskile..."
"Jah. Homme näeme ja ilusat sünnipäeva sulle."
Melinda punastas: "Jah, kindlasti. Näeme siis!"
Ta pani telefoni ära. Johannes mõistis teda. Tore! Sellega on siis korras. Aga Annu? Ta on juba miljon kõne teinud. Huvitav, mis siis juhtus? Eks homme saab teada, pealegi tahab ta nüüd magada. Melinda läks ettevaatlikult trepist alla ning märkas, et kell oli juba pool seitse. Ta möödus ettevaatlikult külaliste toast, kus Sven tukkus. Tüdruk keetis endale kakaod, tegi paar võileiba ja läks tagasi üles oma tuppa. Ta vaatas televiisorit ning sõi ja jõi. Veidi hiljem ta juba uinus, televiisor jäi aga vaikselt taustaks mängima.
Kui Melinda ärkas, oli õues veel pime. Järsku tundis ta kellegi keha enda vastas ning ehmus. Kes see oli? Seejärel meenus talle eelmine päev: Sven teda embamas ja suudlemas tee peal, Annabeli kõned, Johannes eemal. Johannes! Kas temaga oli kõik korras. Melinda tõusis voodist ning läks arvuti juurde. Ta märkas sinisel märkmepaberil kirja: Nädalavahetusel Johannesega kinno? See rahustas ta kohe maha.
"Seega me leppisime ära," ohkas ta õnnelikult. Ta kustutas tule ning puges tagasi Sveni juurde voodisse.
"Melinda Soviina, kas te kuulate, mis ma räägin?" kostis range naisehääl.
Melinda võpatas:
"Jah, proua Meritsi."
Keegi ei sallinud bioloogia õpetajat, proua Meritsit. Õpetaja rääkis hästi igavalt, keegi õieti ei kuulanud teda, kuid õpetaja suutis need unelejad alati õnge tõmmata. Melinda õnneks oli Meritsi täna heas tujus ega hakanud teda küsitlema, mida ta harilikult vist hobi korras harrastas.
Vahetunnis tuli Johannes Mellu juurde:
"Ma pean sinuga rääkima Annabelist. Kohe!"
