Hetke pärast helises telefon uuesti. Jälle sama helistaja.
Melinda mõtles viivu ja sulges kõne. Ta ei suutnud veel oma emaga rääkida, veel mitte.
"Juss? Clemmy?" toetas tüdruk trepi käsipuule.
"Köögis," kostus alt hele hääleke, mille järgi Melinda liikuma hakkas.
"Noh, saite räägitud emaga?" uuris Clementine käes tops piparmündivahuga. Ta tõstis sujuvalt vahtu ka pokaali maasikatele ja ulatas selle Mellule.
"Ei, ma ei soovind temaga rääkida. Vähemalt mitte praegu," tütarlaps suunas pilgu pokaali ja maitses. Hõrgutav, nagu ka eilne õhtusöök. Ilmselgelt oli Johannese ema suurepärane kokk. Melinda oli naist korra vaid näinud, raamatukogus ja sedagi mõneks minutiks, kodus too vist ei liikunudki.
Päevad möödusid kiirelt ja vaevumärgatavalt. Esmaspäevast sai neljapäev ja peagi oli käes reede. Elu Johannese ja Clemmy seltsis oli rõõmsameelne, koolis veetis ta enamus aega Annabeliga, kodused mured jäid tahaplaanile. Kuni laupäeva lõunani.
"Melinda? Melinda!" metsik naine tormas uksest sisse.
"Ma´am, kuidas ma teid aidata saan?" Johannes astus samal hetkel uksest alla, "Kas te otsite Mellut?"
"Mis te olete mu tütrega teinud, nõiad? Andke ta kohe tagasi! Melinda?" karjus Diana meeleheites. Naise põski mööda veeresid pisarad. Midagi pidi olema juhtunud.
"Ema?" kostis arglik hääleke halli teisest otsast. "Mida sa siin teed?"
Diana jooksis oma lapse juurde ja embas teda kahe käega tugevalt.
"Mida sa siin teed, emps? Kõik on korras," ei mõistnud Melinda toimuvat. Ema hakkas teda ukse poole tirima kui tüdruk end lahti rapsis.
"Oled sa hulluks läinud?"
"Sa pead siit kohe lahkuma, siin pole turvaline," Diana vaatas ehmunult ringi, "kohe, Meltsik, KOHE."
"Hea küll, rahu, ma toon oma asjad. Juss, aitad?" pöördus tütreke oma sõbra poole. Poiss hakkas trepi poole astuma, kui selja tagant tuli käratus:
"Ja SINA hoiad temast heaga eemale! Melinda, ruttu!"
Naise põski mööda jooksid uued pisarad. Melinda jooksis üles, lükkas asjad kiirelt kottidesse ja oligi valmis.
"Lähme," lausus ta viimaks ja haaras emast õrnalt kinni. Hetk enne väljumist pööras ta ümber ja andis Jussile märku, et helistab talle. Poiss naeratas ja saatis vastu õhumusi.
"Eks ta ole armas, emm?" küsis ta emalt autosse istudes.
"Okei, Mellu, aga see naine, see blondiin, temast hoia heaga eemale. Ta pole see, kes arvad," murelik Diana pööras auto maja eest teele, "võtame kohvi?"
Melinda noogutas ja nad sõitsid kesklinna kohvibaari.
Tsau vilkus arvutiekraanil MSNi sõnum.
Tere ei osanud Melinda midagi vastata Märtenile, klassivennaga, kellega ta on heal juhul korra suhelnud.
korraldaxime sõpradega väixe istumise lauba õhtul. olexid in?
Melinda ehmatas. Teda pole kordagi kuhugi sellisele üritusele kutsutud.
Nojah, ma arvan et ikka. Kus ja millal?
Homme kl18 minu juures. teadju kohta?
Ikka. Kutsun kedagi kaasa?
olex superb. näegamz Võttis Märten jutu kokku.
Ikka. Sauks. Melinda sulges akna ja suundus teise tuppa, ninapidi kappi.
"Ema? Kas ma Annaga poodidesse võin minna? Mul on riided täiesti otsas," hõikus neiu alumisele korrusele.
"Ikka, aga ole enne õhtut kodus!"
"Davaika, ma lähen, sau," lehvitas Melinda ukselt ja suundus minekule. Kiire SMS Johannesele ja peagi kohtutigi kesklinnas kohvibaari ees.
"Üks mocha ja üks latte frappe. Kaasa, palun," ulatas Melinda letile raha.
"Aga muidugi," naeratas barista ja valas kohvi topsi. Mõne minuti pärast väljus Mellu rahulolevana kohvikust ja ulatas mocha Jussile.
"Lähme, hiljem maksad," naeratas tüdruk põgusalt ja suundutigi poodidesse. Õhtu tõotas tulla suurepärane.
