Melinda ehmus kohutavalt. Nad läksid külgtreppide koridori.
Ta tundis, et hakkab kohe nutma.
"Noh, räägi siis!" Tüdruk tundis, et ta peaaegu karjus. Annuga ei tohtinud midagi juhtuda, Annu oli ju siiski tema bestu. Miski surises kuskil. "Kas vaikust ei või saada või?" mõtles Melinda meeleheites. Järsku taipas ta, et surin tuli tema taskust - tema telefon oli hääletu peal ning helises. No tore on! Ta võttis telefoni taskust välja. Helistajaks oli salajane number.
"Oota," ütles Johannes, "pane telefonile salvestaja peale. Igaks juhuks."
Melinda mõtles, et poiss on ära pööranud, kuid kuulas tema nõuannet. Lõpuks sai ta telefonile rahulikult vastata.
"Ja, ma kuulen teid."
"Mellu..."
"Annabel, kus sa oled? Ma muretsesin sinu pärast! Mis juhtus? Räägi!"
"Rahune, Melinda, minuga on kõik ok, vähemalt VEEL on."
"Annu? Mis juhtus, kus sa oled?"
"Vaat, ma kohtusin eile trennis ühe kutiga ning me läksime sööma. Seejärel ma kukkusin kokku ning nüüd olen mingis kahtlases ruumis. Palun kuula ta lõpuni."
"Annabel? Halloo?" Melinda tundis, kuidas tal pisar üle põse jooksis.
"Tere Melindakene. Kui sa tahad, et Annabel tervena koju jõuaks, kuula hoolega. Ma loodan, et sa oled sellest huvitatud."
"Ja mis ma tegema pean?" Nüüd tüdruk juba nuttis.
"Mine raamatukokku ja logi sisse kõige tagumisse arvutisse. Kasutaja on arvutifriik7 ja parool on Esmentinghte. Sealt leiad edasised juhised. Kohtumiseni! piip-piip-piip"
"Hallo? Halloo! Annabel!"
Melinda kükitas maha. Ta ei suutnud uskuda, mis praegu juhtus. Johannes kükitas tema juurde maha ning võttis tal õlgade ümbert kinni.
"Kõik on korras, Melinda. Annabel jõuab elusana tagasi meie juurde. Ära muretse. Lähme nüüd tundi!"
Melinda tõusis üles ja nad läksid tundi. Kohe peale tunni lõppu lähevad nad raamatukokku ning Annabel JÕUAB elusa ja tervena tagasi koju.
Kohe kui viimane tund lõppes, panid nad Johannesega üleriided (jakk ja pusa) selga ning peaaegu et spurtisid raamatukokku. See oli suur ja uhke vanaaegne hoone, umbes viie korrusega. Astudes suurest uksest sisse, leidsid nad end uhkest roosakast fuajeest. Mõlemal pool seinte ääres olid pehmed tumepunased sofad, mis Melinda arvates olid tehtud sametist. Ühel neist sofadest istus tumelillas mantlis daam ning teisel mustas pintsakus noormees, lisaks veel mõned inimesed, kes edasi-tagasi sagisid, ja kolm lettide taga olevat noort naisterahvast, kõik ühesugustes tumepunastes triiksärkides. Nad kõik vahtisid Melindat ja Johannest nagu kaheksandat maailmaimet.
"Ära tee neist väljagi," sosistas poiss vaikselt ning võttis Melindalt ettevaatlikult käe alt kinni ning vedas ta ühe leti juurde. Melinda jõllitas silti naise rinnas, mis andis talle teada, et teiselpool klaasist seina oli "Marianne, infotöötaja".
"Tere," lausus Johannes mesimagusalt, "olen Johannes Murrake, soovin ema juurde minna."
Melinda vaatas küsivalt poisile otsa.
"Jah, härra Murrake, te vist tunnete teed, teie emal on praegu hetk aega," vastas Marianne sama õrnalt ning saatis Johannesele juba kolmanda flirtiva naeratuse.
"Aitäh, Marianne," sõnas poiss viimaks ning läks koos Melindaga lifti.
"Misasja?" küsis Melinda nüüd, mõõtes pilguga poissi, kelle ema olevat raamatukogu direktor.
