"Mel. Me peame rääkima. See on oluline. Palun." "Melinda, ma ei ole sind näinud üle nädala. Oled sa kombes? Helista, palun!" "Johannes siin. Jälle. Ole hea, kallike, helista!"
"Ei jäta ta sind siiani rahule?" küsis tüdruk ülemisest narist oma häiriva ninahäälega. Melinda raputas pead.
"Äkki oleks siis aeg vaesele poisile helistada?" jätkas võõras vestlust. Mel kehitas õlgu ja astus uksest välja. Värske õhk aitab alati pead kergendada.
Johannesega ei olnud nad rääkinud alates viimasest traagilisest kohtumisest eelmisel laupäeval. Ashton, madalahäälne värbaja, oli sattunud mingil kummalisel põhjusel samasse kohvikusse ning päästis Melinda viimasel hetkel Sveni käest. Tüdruk ei olnud kunagi nii hirmsasti kartnud, šokist ei suutnud ta mingeid emotsioone välja näidata kuni kiirabi neiu koos Johannesega haiglasse viis. Poiss viidi erakorralise meditsiini osakonda ja pidi paariks päevaks sisse jääma. Sven olevat aga kohtuga suurema karistuse kaela saanud, temast Melinda täpsemalt ei teadnud ega tahtnudki teada. Nende vahel olnud pidi jäämagi minevikku.
"Juss?"
"Melinda," kohmetus poiss teisel pool telefonitoru, "sa siiski, khm, helistasid."
"Loomulikult. Ma ju muretsesin," ühtäkki ei osanud neiu midagi öelda. Ja nii nad vaikisid peaaegu viis minutit kuni poiss lausus:
"Kuidas seal on? Internaadis, ma mõtlen."
"Omamoodi. Esmaspäeval, see tähendab homme, algavad tunnid."
"Edu nendega," sõnas Johannes ja taas võttis maad vaikus. Seekord oli katkestajaks aga Melinda:
"Juss,"
"Mhh?"
"Ma... ma igatsen sind."
"Ma tean. Melinda, ma..." tuut-tuut-tuut
Olgu elutingimustega internaadis kuidas ka oli, kuid levi seal polnud. Kahjuks.
"Äratus, Melinda!" ninahäälega narikaaslane raputas tüdrukut õrnalt, "Sa pead ka täna tundi tulema ju."
"Ah? Jah, kohe tõusen," mõmises too läbi une ning tõusis aeglaselt püsti. Ashley oli eelmisel õhtul toonud Melile uue koolivormi, selle järgi neiu haaraski nüüd. Mustad venivad püksid, helepunane varrukateta triiksärk ning must kampsun kooli embleemiga rinnal. Jalga tõmbas ta mugavad tennised, ka mustad, et sobiksid ilusti riietusega.
Pool kaheksa said kasvandikud toitva hommikusöögi. Einelas oma toakaaslastega istudes jälgis Melinda kõike ümberringi toimuvat: kes kiirustasid viimasel hetkel toidu järgi, kes juba lahkusid, et valmistuda tundideks. Saginas ei märganudki tüdruk Lyd endale lähenemas, kuni naine lõpuks oma selga häälega head jätku soovis.
"Ashley. Sa ehmatasid mind," pöördus Mel.
"Andeks. Melinda, sulle on külaline. Üks noormees," sõnas värbaja. Melinda süda pidi löögi vahele jätma. Kas tõesti Johannes?
"Ta ootab sind kohtumisruumis. Sul on üks tund, siis tulen sulle järgi ja sa pead tundi minema. Selge?"
Mel noogutas ja krahmas kiirelt oma kandiku. Seejärel jooksuga toast läbi ning tüdruku jalge all oligi suund kohtumistuppa.
"Sven!" kiljatas hooga tuppa tuisanud tüdruk.
"Melinda, sa tulid," lausus poiss vaikselt laua tagant ja jätkas, "kallis, mul on kahju. Laupäeva pärast."
"Alles nüüd? Alles nüüd tuled sa vabandama mulle?"
Poiss lausus vaikselt, vaevukuuldavalt: "Mul oli karistus. Eile õhtul sain välja. Tulin kohe siia. Ausõna."
"Peaksin ma seda uskuma?" karjus tüdruk vastu.
"Mel, lilleke, ma armastan sind. Alati."
"Ma ei usu!" Tüdruk pööras pea ära: Sven ei tohi näha pisarat ta silmas. Vastasel korral on Melinda end reetnud. Noormees kargas laua tagant püsti ja lähenes tõttaval sammul oma armastatule. Hellalt asetas ta käed neiu puusadele, seejärel tõmbas keha enda oma vastu.
"Melinda," lausus Sven sosinal, "ma armastan sind. Sind, Melinda, ja mitte kedagi teist. Mitte kunagi."
Ettevaatlikult, nagu võiks tüdruk ta käte vahel puruneda, surus Sven oma huuled vastus Melinda otsaesist. Seejärel liikus aga õrnalt allapoole kuni jõudis huulteni. Kirglik suudlus kestis ja kestis ja kestis, vähemalt nii tundus Melile, kuni ta end lõpuks eemale tõukas.
Ma... ma ei saa," pööras neiu pea ära.
"Ma armastan sind, ma annan sulle kõik andeks. Kõik, sest ma armastan sind meeletul."
"Ma ei saa, Sven, ma..." Melinda takerdus oma sõnadesse.
"Sa armastad teda?" ütles poiss need sõnad välja. Tüdruk võpatas kui nooruk ta järsult eemale tõukas.
"Kurat küll, ma teadsin seda. Ometi, pärast kõike, ning sa valid tema. Kurat," käratas Sven vihaselt, virutades lauale jalaga. Melinda vajus õrnalt vastu seina.
"Sven, rahune, palun," lausus ta väriseval häälel. Mälestused olid ikka liiga valusad ja hirm tungis esile kõikides mõtetes ning tegudes. Ta sulges silmad...
Ukse paukumine tõi Melinda tagasi reaalsusesse.
"Sven?"
"Melinda," lausus naisehääl rahulikult, "sa näed jälle unenägusid?"
"Oi, Diana, sina siin," lausus tütar vaikselt, "kas Johannes...?"
Ema raputas pead: "Ei, kallike. Sven on menetluse all."
"Kas ma teda vaatama saan minna?"
"No ma arvan, et Sveni..."
"Ei," katkestas Melinda, "Jussi ikka."
"Ikka," rahustas Diana veidi ärritunud tütart. Juhtum leidis aset küll juba kolm päeva tagasi, kuid lapsele oli see põhjustanud suure šoki. Hirmutavad unenäod olid juba tavalised.
Naine tõi alt uue klaasitäie jõhvikamahla ning paar võileiba.
"Söö," lausus ta ning asetas need ettevaatlikult tütre öökapile.
"Diana," sosistas Melinda vaevukuuldavalt, pilk kaugusesse suunatud, "kas ma võin paar ööpäeva veeta Johannese juures? Ta vajab mind enda kõrvale. Ma tean seda."
Dabora süda jättis löögi vahele.
