Peale kolmveerandtunnist marsasõitu ning viiemintast jalutuskäiku jõuti uhke maja ette. Sellel oli kolm korrust ning suur hoov ümberringi. Hoovi ümbritses peaaegu tumemust aed, kus oli elegantne värav, millest noored ka sisenesid. Johannes juhatas Melinda esikust oma tuppa teisel korrusel, läbides vahepeal ruumikat ning maitsekat elutuba, tagasihoidlikumat söögituba ning omapärast treppihalli. Jõudes aga poisi tuppa, Melinda kangestus - ees avanes suur ja ruumikas tuba laia rõdu ning stiilse (ja ilmselt ka kalli) sisustusega. Tüdruk istus tumedale nahkdiivanile ja heitis pikali. Ilmselt uinus ta kohe, sest edasi laius suur tühimik.
Kui Melinda silmad uuesti avas, ei olnud tuba muutunud, kui välistada fakt, et ta lebas peenes voodis, mitte nahkdiivanil. Ta oli peaaegu lumivalge teki sisse mässitud. Vaadeldes ümbrust, kostis toaukselt selge ning lummav naisehääl:
"Juss, kallis, kas sa tuleksid alla sööma?"
Melinda ehmus, sellist asja ta küll ei oodanud.
"Johannes?" küsis hääl uuesti. Pehmed, vaevukuuldavad sammud tulid voodi poole.
"Ah, ära mängi, musi," sõnas naine uuesti ning tõmbas Melindalt teki pealt, "Oih, vabandust! Ma arvasin, et, siin, noh,..."
"Sa arvasid, et m i n a olen seal," kostis rahustav hääl ukseavast. Johannes sammus uhkelt sisse ning istus sujuvalt voodisse, Melinda jalgade kõrvale.
"Clemmy, ma ju ütlesin sulle, et ära mine minu tuppa. Või mida?"
Clemmy noogutas ning pööritas silmi:
"Vabandust, Mellu. Mina olen Clementine, Johannese täditütar."
Ta ulatas Melindale tervituseks käe. Tüdrukud kätlesid rahulikult ning Melinda alustas nüüd oopis uustulnuka seiramisega. Naisel (neiul?) olid blondid pihani juuksed, külgedelt kaks patsi taha keskele punutud. Ta oli umbes sama pikk kui Johannes ning päris peenike, kuid naiselik, arvatavasti ka iluvõimlemisega tegelenud. Clementinel oli seljas helesinine suvekleit, mis oli keskelt tumeda vööga kinnitatud, tekitades liivakellakujulisema keha. Neiul oli kõik, mida Melinda oli ihanud enne Annabeliga kohtumist. Melinda süda tõmbus justkui kokku. Annabel....
"Mis juhtus?" küsis Juss murelikult.
Melinda vaatas talle otsa, poiss oli tema käest kinni võtnud ning vaatas murelikult tüdruku silmadesse. Alles siis jõudis Mellule kohale, et tal veeresid pisarad üle põskede.
"Ei, ei midagi," lausus Melinda, tõusis püsti ning läks akna alla. See oli suur, valge ja puhas, aknast oli justkui terve ümbrus tema peo peal. Tüdruk tõmbas korraks käega üle näo.
Kui ta ümber pööras, seisis Johannes tema selja taga, Clemmyt aga polnud.
"Lähme sööma, kullake," sosistas Johannes ettevaatlikult ning võttis ühe käega tema piha ümbert kinni. Nad sammusid üksteise kõrval uksest välja söögisaali.
"Melinda Sonoviits, kas te kuulate ka üldse, mis ma ütlesin? Kus teie konspekt on?" käratas proua Kasm tüdruku peale. Ähmaselt meenutas ta, kus nad on. Õige jah, ajalugu, esimene tund ja õpetaja Kasm, vihatuim õpetaja. Proua tõmas Melinda käe alt konspekti, luges selle kiirelt läbi ning mühatas. Ta sammus pettunult tahvli ette tagasi ja käratas:
"Mis te vahite? Kohe kirjutama!"
Kui nad järgmise klassi juurde läksid, tuli Melinda juurde üks kipsis jalaga tüdruk.
"Mellutska," hüüdis too.
"Annu!" Melinda jooksis rõõmsalt kipsjalaga tüdrukule vastu, "Sina siin! Mis juhtus?"
Annabel andis ülevaate enda muredest:
"Ma läksin trennist koju, jõin energiajooki ning järsku käis pauk. Järgmisel hetkel olin haiglas, jalg kipsis. Ja nüüd olen siin, nagu näed!"
Melinda kallistas teda veelkord ning läks õnnelikult bioloogiasse.
"Melinda? Melinda! Ma kuulsin, mis juhtus! Annabel on tagasi!" kallistas Johannes teda rõõmsalt, kui nad gardekas kokku said, "See on ju võrratu!"
"Mhmm," mõmises tüdruk vastu ning nad läksid koos Jussi poole.
"Mellu, su telefon helises just," lausus Clementine ning näitas laual lebava mobiili poole. Melinda haaras selle ja jooksis üles. Helistajaks oli Diana. Ta polnud emaga juba mitu päeva rääkinud, ning nüüd järsku helistas naine talle. Midagi pidi juhtunud olema.
