Libahundi amulett (EST)

2.peatükk

"Sofie, sa oled juba kodus?" imestas vanaema, sest olin täna tõesti varem koolist ära saanud. "Jah. Meil jäi viimane tund ära," naeratasin. Vanaema noogutas mõistvalt ja läks kööki. Mina jooksin trepist üles oma tuppa ja hakkasin asju pakkima. Olin Vanaemaga koos otsustanud, et läheme natukeseks eemale. See mõjuks meile mõlemale paremini. "Sofie. Vaata, et kõik asjad ikka kaasa saaks, mis vaja. Ja võta rohkem riideid. Ma kavatsen jääda sinna kauemaks, kui algul plaanisime. Kolmeks nädalaks või veidi kauemaks. Tahan vanu aegu meenutada." "Mõistan täielikult," laususin vanaemale otda vaadates, kes oli trepist üles komberdanud. "Vanaema? Kas sul on pakitud?" "Jah. Pakkisin siis ära, kui sa koolis olid." "Hästi. Mul peaks ka nüüd pakitud olema." Vanaema naeratas ja hakkas trepist alla minema ning aitasin teda, kuna tal on jalgadega probleemid. Vaatasin veel oma toa Üle. Lausa pisar tuli silma selle koduga hüvasti jättes. Olin siiski siin koos emaga üles kasvanud. Ja selle maja, mille ema oma väikese palgaga osta püüdis, maha jätmine tundus olevat ema reetmine. Aga ma tahtsin oms ema paremini tundma õppida ja selleks pidin ma minema. Pealegi väike vaheldus sellest koolist, nendest sõpradest, kes on kõike muud kui head ja Jaredist kuluks ära. Ema kasvas üles maal metsa ääres ja maaelu on palju parem kui olla siin linnaõhu käes. "Oled sa valmis, Sofie?" "Ja. Ammu juba. Ma ju ütlesin enne." "Hästi. Tule siis alla. Takso on kohal." Jooksin kiiruga trepist alla kaks kohvrit ja seljakott ühes. Aitasin vanaema kohvrit kanda ja läksime taksole. Vaatasin veel viivuks oma maja. Kahekorruselist kollast maja. Minu kodu. "Ma ei jäta sind. Tulen tagasi," sosistasin enda nina ette ja takso hakkas sõitma.