Armasta Mind[Falling For You 2]

10

Pühapäeva õhtul tundsin end juba natukene paremini, seega olid meie poole tulnud Vera, koos ühe nummi kutiga, kellest Lea oli üks õhtu rääkinud ning Anna. Lea oli Verale selle nummi kuti sokutanud, keda ta kohtas baaris. Nad oli tõesti nummid.

"Geira, kui sul on ikka halb olla, siis me võime välja ka minna."pakkus Anna.

"Ma tunnen ennast palju paremini. Sellest pole midagi."

"Oled sa kindel? Sa näed ikka haiglane välja."arvas Vera.

"Ei ei, te võite olla siin. Mul on täna palju parem olla."kinnitasin ma.

"Matty tegi tervise paremaks, eks?"uuris Lea muiates.

"Ah, käi kanni."ütlesin ma naerdes ja viskasin teda padjaga.

Teised ka naersid. Ma pidin tunnistam, et Matty taasnägemine tegi mu rõõmsaks. Üritasin tõrjuda mõtteid Hanahist. Ma tundsin end siiamaani natukene süüdi. Me olime siiski parimad sõbrannad. Ma lootsin, et Hannah leidis omale parema sõbranna, kui mina. Sellise, keda ta väärib. Tundsin Hannahist puudust, kuid ma teadsin, et ta ei taha mind enam kunagi näha. Sain temast muidugi aru ka. Olin tema usaldust ikka täiega petnud.

Viskasin need mõtted peast ja keskendusin praegusele seltskonnale. Ühel hetkel kuulsime kõik uksekella.

"Kas keegi on veel tulemas?"küsisin ma.

Lea ei vastanud mulle, vaid läks lihtsalt ust avama. Ma polnud sugugi üllatunud, kui Matty tuppa astus. Ta oli siin juba liiga tihe külaline.
Ta saatis mulle naeratuse, mida mina vaid märkasin ja naeratasin talle vastu.

"Kuidas sul on?"küsis ta.

"Parem."

"Kas sa minuga jalutama tuleksid? Ja läheks pärast minu poole."

"No miks mitte."

Mõtlesin, et ehk natukene jalutamist ja värsket õhku teeb mul olemise veel paremaks. Läksin oma tuppa, võtsin oma koti, kuhu pistisin korteri võtmed ja teistele tšau öeldes tormasime mõlemad uksest välja.

"Tead, Matty, ma mõtlesin täna Hannahi peale."

"Ma olen ka vahest mõelnud."

"Oled sa temast midagi kuulnud?"

Ta raputas pead. "Ei. Ta ju ei tahtnud enam meist kummastki midagi kuulda. Ja ma saan aru."

"Ma lihtsalt vahepeal igatsen teda. Ta oli ikkagi mu parim sõbranna."

"Nojah. Muide, me oleme kohe kohal."

Matty avas meile välisukse ja juhatas siis mind kolmandale korrusele. Korterisse sisse astudes tungis mu ninna kohe mõnus kookose lõhn. Ta teadis, kui väga ma seda lõhna armastan.

Tegu oli kahetoalise korteriga. Magamistuppa sisse kiigates jäi mulle silma suur pehme voodi, kuhu ma oleksin tahtnud end kohe pikali visata. Seda ma muidugi ei teinud.
Elutoas oli laua peal kookose lõhnaline küünal ja nurgas seisis püsti kitarr.

"Sa mängid?"küsisin üllatunult. Koolis käies ta isegi ei mõelnud kunagi selle peale, et ta võiks kitarri mängida.

"Ma nüüd hiljuti hakkasin huvi tundma selle vastu. Tahad ma mängin sulle?"

Noogutasin. Matty võttis kitarri ja hakkas mängima. Laulu ma kohe ära ei tundnud, kuid see polnudki tähtis. Matty mängis imehästi ja laulis ka juurde.

"Vau... See oli imeline."ütlesin ma, kui ta oli loo lõpetanud.

"Aitäh. Tule, lähme kooki sööma. Sulle ju meeldib šokolaadikook, eks?"

Muigasin ja järgnesin talle kööki.