Armasta Mind[Falling For You 2]

5

Tulin oma mõtetest välja, kui kuulsin läbi oma kõrvaklapide, et keegi koputas uksele. Võtsin kõrvaklapid peast.

"Sisse."ütlesin ma.

"Kuhu sa kadusid nii?"küsis Lea.

"Anna andeks, lihtsalt kui Matthew uksest sisse astus siis... Mulle tuli kõik jälle meelde, mida ma poleks teha tohtinud."

"Millest sa räägid?"

Ta pani ukse enda järel kinni ja istus mu voodile, vaadates mulle otsa.

"Noh, Matthew käis kunagi mu parima sõbrannaga. Me ei ole enam ammu parimad sõbrad, sest me käisime salaja Mattyga."

"Oota, sina käisid salaja Mattyga samal ajal, kui ta oli su sõbrannaga?"

"Jah, see oli mu elu suurim viga, sest me olime Hannahiga nii lähedased ja ma tean, et mu ellu ei tule enam kedagi, kellega ma võiks sõbrustada nii nagu temaga."

"Ma ei teagi, mida öelda nüüd."

"Ära ütle midagi, lihtsalt ära teistele räägi. Ma ei taha, et nad teaksid."

"Ma ei ütle midagi. Aga tule ikkagi meie juurde, Matty on praegu Brandoniga rõdul."

"Ainult sinu pärast tulen."ütlesin ma.

Tüdruk naeratas."Tubli."

Tõusin voodist püsti ja järgnesin tüdrukule. Istusin kaksikute kõrvale ja võtsin laua pealt endale kooki.

"Kus sa olid nii kaua?"küsis Vera imestunult.

"Mul hakkas natuke halb olla, ma ei ole terve päev midagi söönud ja ma magasin natukene."valetasin ma.

"Okei."

Matty ja Brandon tulid tuppa ning õnneks Matty mu kõrvale ei istunud. Ta vist sai aru, et ma ei taha teda enda lähedale.

"Poisid, võtke kooki nüüd veel. Te olete nii kõhnakesed."pakkus Lea.

"Ega üks kook paha ei tee."arvas Matty ning tõstis omale kooki.

Ülejäänud aja rääkisime juttu ja mul oli isegi päris lõbus. Matty rääkis ka meie kooliajast jutte, millest ma isegi kuulnud polnud. Kuid mul oli lõbus.

"Kuulge, Brandon on ära kustunud."ütles Anna ühel hetkel. Noormees tõesti magas, nohisedes natuke.

"Tõstame ta minu voodisse, ma võin põrandal magada."sõnas Lea.

Kui Matty Brandoni voodisse viis, küsis Anna: "Mis sinu ja Matty vahel toimub?"

"Lea, kas sa ütlesid...."alustasin ma, kuid ta raputas pead.

"Noh, meie vahel oli kunagi midagi, aga enam ei ole."

"Ma nägin, kuidas sa teda vaatasid."sõnas Vera.

"Ma ei vaata teda ammu enam nii!"hüüatasin.

"Jajah, kui sa ennast kõrvalt näeksid..."alustas Anna.

"Olge tasa."ütlesin ma silmi pööritades.

"Kas ma kuulsin siin vahepeal enda nime?"küsis Matty, jäädes uksepiidale seisma.

"Ei, ei."laususin ma kiiresti.

"Geira mainis, et teil oli kunagi midagi."

"Jah, see oli parim aeg mu elus."vastas Matty ja naeratas mulle.