Armasta Mind[Falling For You 2]

6

Hommikul üles tõustes valutas mu pea kohutavalt, kuigi ma isegi ei joonud nii palju. Vaatasin ringi ja sain aru, et olen elutoa diivanile magama jäänud. Lea pea laiutas mu tagumiku peal ning ma olin padja kõvasti enda kaissu võtnud. Liigutasin end vaikselt, et mitte Lead üles ajada ja suundusin oma tuppa. Peeglist vaatas mulle vastu sassis juuste ja unise näoga tütarlaps. Kammisin juuksed ära ja tegin omale krunni pähe. Riided mu seljas ei olnud juba tegelt kõige puhtamad, kuid kuna ma olin unine, siis ei viitsinud ma oma väljanägemisega vaeva näha. 

"Hommik, päikesekiir."

Matty seisis mu ukse najale ja naeratas mulle. 

"Hommik jah."vastasin ma vaikselt. 

"Ikka veel ei räägi minuga?"

"Matthew..."

"Hea küll. Lähme kööki, ma teeksin pannkooke sulle."pakkus ta. 

Naeratasin. "Olgu, mis mul saab pannkookide vastu olla."

"See naeratus mulle meeldib."

Toimetasime köögis võimalikult vaikselt, et mitte teisi veel üles ajada. Las nad magavad oma une korralikult ära.

"Hei, ära söö seda tainast."ütlesin Mattyle.

"Miks? See on ju parem isegi kui pannkoogid."

"Ah sind küll. Millest me pannkooke teeme, kui sa taina ära sööd?"

"Okei, ma ei söö enam tainast."

Pidin tunnistama, et mulle isegi meeldis temaga seal köögis pannkooke teha ja natuke kakelda. See oli tore. Valasin taina pannile ja istusin laua taha. 

"Kahju, et meil ei õnnestunud rohkem koos olla."sõnas Matty ühel hetkel ja vaatas mulle otsa. 

"Tegelikult oli see hea, et see kiiresti lõppes. Me olekski äkki jäänud teda petma. Ja kas me peame sellest rääkima?"

"Ma lihtsalt mainisin."

"Mis asja te teete hommikul vara?"

Vera istus kööki laua taha ja pani pea kätele. 

"Kas teil mingit peavalu rohtu pole? Mu pea kohe plahvatab."

"Äkki sa sööd enne midagi? Meil saab kohe pannkooki."pakkusin ma. 

"Ei, ma ei kannata enam ühtegi minutit välja."vastas Vera. 

Tõusin laua tagant püsti ja otsisin välja peavalurohu karbi. Kallasin tüdrukule ka vett klaasi ja ulatasin asjad talle. 

"Aitäh. Kas sa pannkooki ei peaks keerama?"

Tormasin kähku pliidi juurde ning õnneks jõudsin kohale õigeks ajaks. See polnud jõudnud päris ära kõrbeda. Pöörasin selle ümber. 

***

Umbes lõunaks olid kõik läinud, ainult Matty oli veel jäänud. Ta aitas meil kõik laga, mis tekkinud oli, ära koristada. 

"Aitäh sulle. et appi jäid."ütles Lea.

"Pole tänu väärt."

"Ja aitäh mu sünnipäevale tulemise eest ka."

Matty naeratas ja Lea jättis meid kahekesi. 

"Geira, ma loodan, et me kohtume veel."

Sisimas ma lootsin, et kohtuksime. Kasvõi sellel põhjusel, et ta tuleb siia, Leale külla. 

Ja siis ta kallistas mind. Ma olin ehmunud ja ei kallistanud teda kohe vastu, kuid see oli nii mõnus, et mõne aja pärast ma lihtsalt pidin teda vastu kallistama. Ta lõhnas nii hästi. Nagu vanasti. 

"Me veel näeme."ütles ta korterist lahkudes. 

***

Hei hoo! 

Kuidas teie suvi seni möödunud on? Mul veel selline küsimus, et kes tulevad 15. juuli Wattpaderite kokkutulekule?