Lase mind vabaks

I

Sa saad hakkama, Az. See ei ole midagi hullu, see on kõigest keskkool, sisendasin endale, jäädes seisma suure kivimaja ees, mille ümber sagisid õpilased.

Võtsin kotist välja oma tunniplaani, mille direktor mulle paar päeva tagasi toimunud vestlusel andnud oli. Jälgisin tabelit ja üritasin erinevatest lühenditest aru saada, kuid miski ei tundunud mu jaoks loogiline.

"Perse," sosistasin tasa, toetusin raskelt vastu lambiposti ja panin paberilehe veel lähemale oma näole.

Äkki ei ole kool siiski minu jaoks, käis mu mõtteist läbi. Või ma lähen äkki täna koju, puhkan ja tulen homme.

Hammustasin huulde. Ma vihkasin ennast.

"Ei," ütlesin valjuhäälselt, lükkasin paberi kotti tagasi ja otsustasin kellegi juurde kõndida ja küsida, mida tähendab "m1kr2".

Jälgisin mõned minutid veel edasi-tagasi sagivaid õpilasi, kes muutusid mu silme ees konkreetselt sipelgapesaks - neid oli lõpuks nii palju, et raske oli eristada neid. Ilmselt võimendas seda asja mu esimese koolipäeva hirm ja fakt, et olin tükk aega silmadega ühte kindlat punkti jõllitanud.

Kindlasti ei tahtnud ma minna mingi õpilaste kamba juurde. Ma teeksin ennast lihtsalt lolliks seal. Pigem häbistada ennast ühe inimese ees kui terve pundi.

Leidsin lõpuks parklast ühe poisi, kes askeldas oma auto kallal. Otsustasin ruttu temale läheneda ja küsida, enne kui ta koolimajja läheb ja ma uue õpilase leidma pean.

"Eeeh, hei," sõnasin arglikult, kui olin kuti auto juurde jõudnud. Ta tõstis pead ja vaatas mulle otsa. Ma naeratasin, kuid ainult selleks, et mitte liiga kuri tunduda.

"Hei. Ma pole sind siin varem näinud."

Mõmisesin talle nõustuvalt. "Mul on esimene päev täna."

"Ja las ma arvan," ütles poiss, lõi esiukse kinni ja jäi vastu autot toetuma, samal ajal jõllitades mind pealaest jalatallani. "Sa ei leia oma klassi üles?"

"Väga klišee, aga sul on õigus," pööritasin silmi. Tundsin, kuidas ma näost tulipunaseks hakkasin tõmbuma. 

"Mis su esimene tund on? Või pean ma selle ka ära arvama?"

"Eee, jah, vabandust," pomisesin ja hakkasin kotist oma paberit otsima.

"Ja muide, sa ei pea mind kartma."

"Hmh?" küsisin ja jätsin oma paberiotsingud hetkeks pooleli.

"Ma lihtsalt ütlesin. Sa paistsid hirmunud nagu ma pistaks su iga kell nahka," naeris poiss.

Naeratasin vaid vastuseks, suundusin peadpidi tagasi oma kotisisu läbi kraamima ja leidsin lõpuks selle neetud paberi. Ulatasin selle kutile.

"Ma ei saanud aru, mida tähendab "m1kr2"?" kordasin oma küsimust.

Poiss hakkas naerma ja ulatas paberi mulle tagasi. "Esimene maja, korrus kaks."

"Oh, aitäh. Ja esimene maja on...?"

"Vastuse saad, kui keerad pead natukene paremale."

Järgisin juhiseid ja pöörasin pead paremale. See oligi see koolimaja, millest üle tee ma eelnevalt seisnud olin. Ja see oli ühtlasi ka ainus suurem hoone silmapiiril, mida saaks koolimajaks nimetada.

"Aitäh," naeratasin ja vaatasin kella. "Ma peaks nüüd minema."

Pöörasin kutile selja ja hakkasin sissepääsu poole kõndima. Teadsin, et ei leia klassiruumi ka raudselt kohe üles, seega varusin omale igaks juhuks selleks ka aega.