Lase mind vabaks

II

Pakkisin oma asjad kokku nii kiiresti, kui sain, ja peaaegu põgenesin klassiruumist. See naine oli hirmuäratav ja ta reaalselt ajas mind nutma oma kriitikaga. Võib-olla ma olin hella hingega ja loll, et ootasin, et ta saaks sellest aru, et see on minu elu esimene draamatund. Samas käib tema käe alt aastas väga palju õpilasi läbi ja ta peab igal aastal sama juttu leierdama...

Tõstsin paberi, mis oli veidike kortsu läinud õpikute vahel, kotist välja ja jäin seda vaatama. "M1k3," veerisin vaikselt ja vaatasin seejärel paremale-vasakule. Vandusin ja lükkasin vihaselt tunniplaani kotti tagasi. 

Kasutu paberileht. Nad peaksid kooli seintele panema suured sildid, mis näitaksid nooltega uutele või lihtsalt hajameelsetele õpilastele, kuhu minema peab. Koolis peaks end tundma turvaliselt ja mugavalt, kuid ma tunnen end turistina Venemaal, kes ei räägi kohalikku keelt.

"Azalea, eks?" küsis keegi, kes oli äsja oma käe mu õlale asetanud, takistades sellega minu mõttelendu. Võpatasin ja pöörasin pea hääle poole.

See oli keegi tundmatu poiss. Ta oli minust kümme sentimeetrit pikem, tumedate sassis juustega ja pruunikate silmadega. Mul pole küll värvipalett peas, aga ma oleksin öelnud ta silmade kohta kohvipruunid. See on kindlasti mingi värv. Ta kulmud olid tumepruunid, ripsmed olid pikemad, kui minu eelmise kooli tibidel, ja nägu kaunistasid kerged põselohud.

Jalas olid tal kulunud kitsad teksad, mille alt paistsid punased triibulised sokid. Väga huvitav valik, mõtlesin endamisi. Seljas oli ühevärviline T-särk ja peal suvaline pusa. 

"Mina see olen, jah." Tore, räägi veel, nagu 80-aastane vana naisterahvas. Oleksin tahtnud endale käega vastu otsaesist lüüa.

"Ma tahtsin sulle öelda, et vaatamata sellele, et miss Hathawayle sinu luuletus eriti ei paistnud meeldivat, siis mulle ja Quinlynnile meeldis see väga," jutustas poiss ja jäi minult vastust ootama.

"Ma... eee.." suutsin vaid öelda ja vahtisin ringi. Kas ta oli vaimuhaige? Kas ta nägi asju, mida polnud olemas? Meie lähedal ei seisnud mitte ühtegi inimest, kes võiks Quinlynn olla. Mitte ühtegi. Olid vaid õpilased, kes sagisid ringi ja liikusid karjadena.

"Aitäh," vastasin viimaks. "See polnud midagi erilist."

"Kas sa teed nalja?" läksid tundmatu poisi silmad särama. "Selle sõnumi sisu on imeline."

"On või?" pärisin tema jutule keskendumata ja uurisin ümbrust, üritades välja mõelda, kuhu ma edasi minema pean. Järgmise tunnini olid jäänud vaid loetud minutid.

"Jaa.. kas sa teadsid, et ta kirjutas selle ühele juuditüdrukule, kes kaotas oma ema?"

Ma ei jõudnud vastatagi, kui kutt juba ise jätkas:"Kas ma võiksin su järgmisesse klassi jalutada? Ma pole siiani leidnud peale Quinlynni kedagi, kellele meeldiksid sellise sisuga luuletused. Või kes tõsiselt hindaks luuletusi."

Mul oli abi vaja. Ma ei saanud ju ise peaaegu kuhugi liigutud. Õnneks ei pidanud ma seekord küsima, kus see klassiruum asub.

"Ikka sobib," vastasin ja naeratasin, et mitte kuri ja üleolev tunduda. "Mul hakkab... Ameerika kirjandus, see on tunniplaani järgi selles majas ja kolmandal korrusel."

"Siis on su õnnepäev, meil on juba kaks ainet samad," plaksutas kutt käsi ja müksas mind. "Keerame siit vasakule."

Noogutasin ja kõndisin tema kõrval. Kutt oli hetkeks vait. Kasutasin aega selleks, et ümbrust meelde jätta, et ei peaks järgmine kord samasse klassi minemiseks uuesti end alandama ja teed küsima. 

"Ma sinu sõbra, Quinlynni, nime tean," üritasin võimalikult sõbralikuks ja viisakaks jääda. Lihtsalt selleks, et ta ei arvaks, et ma tema nähtamatut sõpra või midagi, solvata tahaksin. "Kas ma sinu oma saaksin ka teada?"