Lase mind vabaks

V

"Mul ei ole siin turvaline," ütlesin endale ja vaatasin paranoiliselt ukse poole. Istusin koridoris maas ja üritasin võimalikult vaikselt hingata, et keegi mind ei kuuleks. Et keegi minu olemasolust ei teaks.

Mida ma teen? Kui keegi reaalselt mu välisuksest sisse tuleb või selle hoopis maha murrab, mida ma teen? Kuhu ma lähen? Kes mulle siin üldse appi tuleks?

Lasin pilgul ringi käia toas, üritades mingit peidukohta endale leida. Sekundid läksid ja kella tiksumine muutus aina valjemaks.

Mulle meenus seik lapsepõlvest, kuidas mulle mu kunagine parim sõbranna ütles, et mida kõvemini kell tiksub, seda lähemal oht sulle on. Tol ajal olin noor ja uskusin seda, kuid nüüd... äkki on selles tõetera sees?

Võpatasin. Kuulsin, kuidas mu kortermaja trepikoja uks lahti läks. See on lihtsalt mingi naaber, rahune, ütlesin endale mõtteis. Kahjuks ei olnud lähenevaid samme kuulda, seega see inimene kas hiilis minu koduukseni või ta oligi mingi naaber.

Järjekordne pauk käis trepikojas. Mu kõht keeras nii hullult, et oleksin tahtnud oksendada. Nägin vaimusilmas, kuidas keegi minu välisukse linki alla vajutab.

Nihkusin koridoris selg ees tagasi, üritades uksest kaugeneda. Üritasin seda kõike teha võimalikult vaikselt ent kiiresti.

Link läks alla, kuid keegi sisse minu üllatuseks ei tulnudki. Seejärel läks link plõksuga üles ja hakkas samamoodi vaikselt allapoole minema. Jäi mulje, nagu keegi oleks ukse taga lihtsalt mänginud minuga. Äkki olidki need Ace ja Ly? Kuigi... miks need peaksid nemad olema? Nad isegi ei tea, kus ma elan.

Aga äkki nad jälitasid mind? Äkki nad vihkasid mind? Äkki nad tahtsid mulle tegelikult halba? Äkki ma olin tegelikult hädaohus.

Link plõksatas jälle. Vaatasin köögi poole ja nägin, justkui keegi oleks vuhisenud köögiaknast mööda. See ei saa ju võimalik olla, kui ma neljandal korrusel elan ja mul pole isegi rõdu.

Või oli see keegi juba kööki sisse saanud ja see lingiga toimuv oli lihtsalt minu tähelepanu hajutamiseks?

Neelatasin ja ajasin ennast järsku püsti. Tundsin, kuidas silme eest läheb tumedaks, kõik läheb nõrgaks ja ma nagu hakkaksin minestama. Järelikult tõusin liiga kiiresti püsti.

Kogusin end hetke vastu seina ja liikusin hiilides köögi poole. Kuidas keegi oleks pidanud üldse sisse saama siia? See on neljas korrus, jumala eest.

Keerasin end järsult kööki sisse ja vaatasin kiiresti ruumis paremale-vasakule. Seal ei olnud kedagi. Hakkasin just piiluma ukse taha, kui järsku välisukse pihta käis mingi pauk. Ma justkui paiskasin toast välja ja viskusin uuesti koridori pikali, naelutades silmad uuesti uksele.

See oli liiast. Haarasin taskust telefoni ja valisin oma psühhiaatri, Sofia, numbri.

Mu pilk oli naelutatud välisuksele, justkui see oleks aidanud ukselinki üleval hoida ja tõenäolisele sissemurdjale vastu hakata.

Naine lasi paar korda kutsuda, kuni lõpuks vastas. Ma ei jäänud ootama tema tervitust.

"Tere, ma olen Azalea Brooks," tutvustasin end lühidalt.

"Azalea? Kuidas sul läinud on? Ma pole sinult midagi kuulnud? On kõik okei?"

Vaatasin ust ja neelatasin. "Ei, mul on surmahirm."

Ta ei olnud sellist vastust oodanud. "Oh," vastas naine vaid vastuseks, kuid kogus end siis kähku. "Soovid sa sellest rääkida?"

"Ma... mul... keegi käis mul järel."

"Kas päriselt või see oli samamoodi nagu vanasti?"

"Ma..." vaatasin ust. Ma olin nii närvis, et ei suutnud lauseidki moodustada enam. "Ma ütleks, et nagu vanasti. Aga, võib-olla on päriselt."