Lase mind vabaks

IV

Istusin professor Slughorni klassiruumis vaikselt ja lugesin oma luulekogu, kui järsku keegi minust mööda kõndis ja mulle midagi lauale mööda minnes asetas. Mingi paber.

Kuju peatus minust veidi maad eespool, tõmbas seejärel tooli lauast eemale ja istus sellele. Tõstsin pead ja tabasin endal Ly naeratuse.

"Tere hommikust," kostis tüdruku eriti reibas hääl.

Ohkasin vaevumärgatavalt. Ma ei olnud absoluutselt hommikuinimene. Ma vihkasin hommikuid rohkem kui murdvargaid, madusid ja kontrolltöid.

Ma ei tahtnud siiski temaga kuri olla, seega manasin näole sunnitud naeratuse. "Hommik, jah."

Ta jälgis mind pingsalt ja mulle meenus väike paber, mille ta mu lauale asetanud oli. Võtsin selle lauanurgalt ja vaatasin. See nägi välja nagu kaart, vähemalt oli samamoodi avatav.

Vaatasin esilehte/kaant, kuidas iganes seda kutsuti. Sinna oli peale joonistatud rasvakriitidega päike, kuu ja tähed, taust oli värvitud lohakalt tumesiniseks. Olin üsna kindel, et see on mingi tema noorema sugulase kätetöö.

Avasin kaardi. Sisse oli kirjutatud musta markeriga:

Oled oodatud minu juurde peole 7. Septembril algusega kell 20:00.

Lõpetasin esimese kahe rea lugemise ja piilusin Lyd salaja - ta nägu säras nagu viieaastasel lapsel, kui teatad talle, et pangu riidesse ja lähme Vembu-Tembumaale.

Kaasa pole vaja tuua midagi peale hea tuju, sööki-jooki on küllaga ja mõnus seltskond garanteeritud! 

"Kas teil siin koolis käivad asjad nii?" küsisin kaarti sulgedes ja endast eemale asetades.

Ly kortsutas kulmu märgiks, et ta ei mõistnud täpselt, mida ma silmas pidasin.

"Noh, sellisel viisil kutsete edastamist. Ma mõtlen, et ma tegin nii algklassides sünnipäevakutsetega."

Paistis nagu ta oleks veidike solvunud, seega lisasin kähku:"Mitte, et selles halba oleks midagi. Tekitabki veidike nostalgilise mulje."

"Me oleme loomingulise suunaga klassis," ta seletas. "Seega miks mitte?"

"Olgu, lahe, aitäh," vastasin paberit veidi närviliselt enda käte vahel hoides. "Ma tulen kindlasti."

Ta näole kerkis jälle lai naeratus. 

"Kui hea sa muidu piltide tõlgendamises oled?"

"Eee... ma ei tea, oleneb," vastasin ebalevalt ja uurisin pilti oma käte vahel. Olin kindel, et ta peab silmas oma edastatud kutset.

"Kas sa saad kaanest aru?" päris Ly õhinas.

"No see on nagu öö... ja seal on kuu, tähed ja päike."

Ta pööritas silmi. "Jaa, aga nagu, selles mõttes, noh, et mida need sümboliseerivad?"

Hakkasin just suud avama, et ilmselt e-tähte venitada ja aega endale võita, kuid Ace tegi seda minu eest.

"Hommik, päiksekiired."

"Tsau, näe," vadistas Ly ja sobras oma koolikotis. "Mul on sulle midagi."

Ace'i tõsines. "Ega sa ometi minust akti ei maalinud nagu me eile rääkisime."

Ly ei vastanud midagi, otsis oma kotist midagi.

"Sa pead aru saama, kust algab nalja piir, kallike," seletas kutt edasi.

Tegin silmad automaatselt suureks. Kallike? Ma polnud sellele kordagi mõelnud, aga... kas nad olid koos? See oleks natuke loogiline, nad tögasid üksteist lakkamatult, aga samas ma polnud kordagi neid käest kinni hoidmas näinud ega midagi. Kuigi, mida see üks koolipäev ka tõestama oleks pidanud.