Lase mind vabaks

III

Esimene koolipäev sai viimaks läbi. Lükkasin käega luulekogu, vihikud ja pinali laualt lohakalt kotti ja tõmbasin luku kinni. Tahtsin lihtsalt koju magama minna.

Viskasin koti õlale ja lahkusin klassist. Vantsisin aeglaselt garderoobi poole ja vaatasin, kuidas teiste klassiruumide uksed samuti avanevad, õpilased välja voolavad ja trügima hakkavad. Vaid sekunditega muutus see peaaegu vaikne koridor justkui džungliks.

"Az," kuulsin kusagilt kaugelt tüdruku häält ütlevat.

Pöörasin ringi ja vaatasin otsiva pilguga rahvamassi, kuid ei tabanud hääle tekitajat. Ilmselt kujutasin seda endale ette.

Sulgesin hetkeks silmad ja hingasin sügavalt sisse-välja. Sa kujutasid seda endale vaid ette.

"Az," ütles keegi justkui uuesti.

Vaatasin uuesti üle õla, kuid ei midagi. Tegelikult ei hüüa sind keegi, sulle vaid tundub, sisendasin endale. Seal ei ole kedagi.

"Azalea Rae," hõikas nüüd ka poisi hääl. See oli natukene tuttavam. Kõlas veidike nagu... Ace.

Jäin koridori äärde seisma, lastes kõik üksteist nügivad ja tõukavad õpilased mööda. Kui keegi oleks tahtnud minu juurde saada, oleks see kõige parem variant olnud.

Lõpuks nägingi rahvasumma seast kahte kogu minu poole liikumas. Ace ja Ly. Mu näole ilmus automaatselt lai naeratus. Ma ei kujutanudki seda endale ette.

"Me lähme Ace'iga kunstimuuseumisse, seal on praegu Georges Seurat tööde näitus," pakkus Ly.

Torutasin huuli. See nimi ei tulnud mulle eriti tuttav ette...

"See on see vend, kes mustrite ja täppidega oma pildid valmis tegi," täpsustas Ace, ilmselt sellepärast, et nägi minu eksinud nägu.

Nüüd hakkas mulle midagi vaikselt meenuma ja korts mu otsaesiselt kadus.

"Häälda uuesti ta nime," palusin Quinlynni.

"Ma ütlesin sulle kohe, et sa hääldad seda valesti!" naeris Ace ja näitas näpuga sõbranna poole.

"Ma ei häälda valesti," pööritas tüdruk silmi. "Haritud inimesed hääldavadki seda nii."

Ace hakkas selle peale veel kõvemini naerma ja ma liitusin temaga.

"Tuled siis kaasa või ei?" päris Ly mind põrnitsedes.

Tahtsin tegelikult rohkem kodus olla. Paneksin dressipüksid jalga, viskaksin diivanile pikali koos suure paki kartulikrõpsudega ja vaataksin terve eesoleva päeva mingit sarja. Pidin sellest ilmselt seekord loobuma, kuna ma ei saanud ainsaid inimesi, kes minuga suhelda tahtsid, eemale tõugata. Mul poleks siis koolis mitte kellegagi olla ja ma läheksin tagasi sellesse halba seisundisse, milles ma aasta või kaks tagasi olin.

"Ikka."

Läksime koos garderoobi, panime jakid selga ja astusime koolimajast jaheda sügisõhu kätte. Tuul keerutas vaikselt maas lehti ja oksad rappusid õrnalt. Värske õhk täitis kopse - ma justkui tundsin, kuidas õhk minu ninast sisse läks, pika teekonna läbis ja lõpuks kopsudesse jõudis.

"Päris külm on," kommenteeris Ly, võttis kotist bareti ja asetas selle omale pähe.

"Perfektne, mademoiselle," naeris Ace. "Sa näed välja nagu mõni Pariisi tänavakunstnik."

"Kuule, see on moes," vaidles tüdruk ja lõi õrnalt sõpra küünarnukiga ribidesse.

Ly pöördus minu poole. "Az, kuidas ma välja näen?"

Pidin otsustama ruttu, kas me saame juba piisavalt hästi läbida, et ta ei pahandaks, kui tögaksin temaga samamoodi edasi nagu Ace või mitte.

"See punane barett sobib sulle hästi," ütlesin pead noogutades ja manasin näole naeratuse, et siiram välja paista.