Puškini seiklused Euroopas

4. Peatükk

Tundub nagu aeg oleks peatanud kui dramaatiline muusika käis. Sea ja Sibeliuse vahel käis nagu mingi jõllitamisvõistlus. Lõpuks pärast pikka jõllitaminst, Sibelius kohendas ennast ja hakkas lahkuma.

Ka Puškin lahkus ja ta võttis ampsu Snickersist. Ta pidi kasvõi hetkeks aja maha võtma. Sibelius oli selle SeAgA kuhugi ära jooksnud ja tema ise istus riietusruumis ja sõi Snickersit. Päris kurb, et tema parim sõber, Sibelius, oli ta maha jätnud. Puškin ohkas ning jalutas riietusruumist välja. Üsna varsti leidis ta takso ja sõitis hotelli. Kuid seal istudes taipas ta, et keegi oli ta toas käinud. Ta tuba lõhnas kalli parfüüni järgi. Puškin nuusutas kõik nurgatagused ära ning istus voodi peale. Järsku tuli sisse üks naine. Ta kiljatas nähes, et Puškin istus ta voodi peal.

"Mis paganat sa siin teed?!" karjus ta. "See on ju minu tuba." Vastas mees kohmetult "Number 123." Kuid siis taipas, et see oli tuba 124 ja ta jooksis kähku välja. Seejärel ta langes voodisse pikali ning minestas.

~||~

Puškin nägi Sibeliust. Ta üritas talle lehvitada, kuid keegi võttis ta ümbert kinni. Mees ehmus ning üritas end vabaks sipelda, kuid kinnihoidja ei lasknud lahti. Puškin pööras end niipalju kui ta suutis ja ta nägi...

SIGA

Seda sama siga mis ennegi. Sibelius lähenes rõõmsameelselt, kuid Siga eemaldus heliloojast ning astus kuhugi ehitisse sisse. Aknast nägi ta, et Sibelius oli nukra näoga tänaval. Puškin lõugas mis jaksas, kuid tundus, et helilooja teda ei kuule. Järsku oli ta kadunud. Siga röhatas ning lausus: "Tervist. Nimi on SiGaGa. Sinu?" Puškin karjatas ja püüdis ennast eemale lükata. SiGaGa kergitas kulmu ja astus lähemale.

"Lihtsalt ütle mis su nimi on sa vana kurinahk" ta tõstis käe, nagu tahaks teda lüüa, kuid keegi haaras ta käest kinni ja pööras ümber. "SiGaGa. Ma oleks pidanud teadma..." alles nüüd sai Puškin SiGaGa'd lähemalt silmitseda. Ta pani tähele, et tal oli käsuvarre peal tätokas "Big Pig" ja muud sellist. "Zeenxa ma oleks samuti pidanud teadma, et see sina oled" SiGaGa lähenes talle nagu tahaks ta teda suudelda. Kuid tüdruk ainult seisis nagu kivikuju. Vahest oligi ta kivikuju.

~||~

Puškin ärkas võpatades ülesse. Ta hingeldas nagu oleks ta just 10 miili jooksnud. Mitte, et ta päriselt seda teha jaksas. Ta ringutas ning tuli voodist välja. Samal ajal läks tulekahju alarm tööle. Ta ehmatas ning vaatas uksest välja. Seal olid inimesed kes karjusid ja paanitsesid. Turvatöötajad karjusid midagi ja juhatasid inimesi majast välja. Puškin jooksis rahvaga hotellist välja. Varsti oli kogu maja leekides. Õnneks, mõtles ta et mul olid mu lemmik pidžaamad seljas. Ilusad roosad ponidega pidžaamad. Tuletõrjujad ja kiirabi oli juba kohal ning haigla tüübid kontrollisid inimesi üle.

"Kaš teiega on kõik korraš härra?" Puškin ei osanud midagi kosta. Ta vaid noogutas. Arst aga nõudis, et ta saaks kontrollida tema hingamist, kõrvu, silmi. Kui arst lasi valgust läbi Puškini kõrva, siis paistis valgus teiselt poolt välja. Arst oli leebelt öeldes vapustatud. Ta pomises midagi ning lahkus. Kui ta ühe pingi poole kõndis, keegi kõndis talle otsa ja nad käisid käntsa. "Hei vata kuuhu sa lähhed!" Nähvas tüüp tugeva aksendiga. Puškin tõrkus eemale ning istus pomisedes pingile. Tema kõrval istus keegi ning ütles (?): "👋🎅👍👹👺👎🙏👼" Puškin vaid vaatas teda ning lausus: "Mida?" Mees tema kõrval lausus (?) uuesti: "😢🙋💼 ---👤💼 :( " Puškin tõusis järsult püsti ja kõndis minema. Tema seljataga ta kuulis seda sama tüüpi ja kedagi teist häälitsemas seda sama keelt.

"Tere vana sõber! Kuis käsi ikka käib?" Puškin vaatas seljataha ja nägi seda sama naist tema unenäos.

Ning siis läks kõik pimedaks.

DUN DUN DUUN

Puškin ärkas basseinis. Puškin hakkas suud avama, et karjuda kui keegi toppis talle midagi suhu. Ta maitsemeel hakkas tööle ja ta sülitas selle välja ja karjatas: "Ma ei saa seda süüa! Ma olen ju VEGAN!!!" Liha vedelik hakkas basseini punaseks tegema. Puškinit veeti punasest basseinist eemale. Ta keerutas ennast, et näha kes teda röövib. Mees nägi Chopin'i, oma vana sõpra. Puškin kortsutas kulmu. Miks Chopin siin oli? Kas ta pole mitte surnud? Puškin avas suu et tema käest seda küsida, aga siis tuli talle meelde, et tal on brokoli suus. Ta pani rahulikult suu kinni ja lasi ennast kõrvaltänavasse vedada. Chopin jäi lõpuks seisma ja tõmbas Puškini enda kõrvale seisma. Puškin avas suu. Kõik olid vait. Pinge kasvas. Chopin hoidis hinge kinni. Puškin hakkas köhima. Ta sõber patsutas teda selja peale ja pomises enda ette:"GG* man. GG" Puškin kägises.

"Ma arvasin et sa oled surnud." Puškin vaatas oma sõpra üllatunult ja Chopin raputas pead.

"Ei mees. Ma fake'sin oma surma, et ma saaksin igavesti oma ema keldris CS*'i mängida." Puškin vaatas oma sõpra tülgastunud pilguga.

"Iu. Fortnite on palju parem. Me pole enam sõbrad kui sa CS'i mängid."

"Ma mängin mõlemat, Puškin. Ära ole nõme." Puškin tõstis käe Chopini vaigistamiseks.

"Mis level sa Fortnite'is oled?"

See lihtne küsimus pani Chopini oma kingades värisema. Puškin värises ka, aga hoopis teistel põhjustel. Tal oli külm oma ujukates kõrvaltänavas passida.

Puškin ootas. Kell tiksus. Lõpuks pomises Chopin ühe sõna...

...

...

...

...

...

...

"Level 48"

Kõik ahhetasid. Puškin oli täielikus šokis! Milline nuub! Ja siis, et asja huvitavaks teha, ta kaotas teadvuse.

¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤

Kui Puškin ärkas, oli ta valges voodis, valgete seinadega, valge põrandaga ja valgete riietega. Ta karjatas. Arvates, et ta on tagasi hullumajas ta hakkas paaniliselt voodist välja koperdama ja ust otsima. Uks oli lukus. Ta tõmbles veidi ukse otsas ja siis andis alla. Mees vaatas toas ringi. Taga nurgas nägi ta lauaarvutit koos hästi suure hiirematiga ja hiirega. Ta sprintis arvuti juurde ja kohe tegi Fortnite'i lahti ja hakkas pelama.

10 hrs later...

"LEVEL UP!" hüüdis arvuti. Puškinil ei olnud kõrvaklappe, aga teda ei kottinud. Just sellelsamal hetkel keegi kõndis uksest sisse. "YAAS LEVEL 128!" karjus Puškin.

*GG - good game - hea mäng

*CS - Counter Strike