Puškini seiklused Euroopas

1. Peatükk

Puškin pakkis veel viimaseid asju oma kohvrisse. Ta oli tibake närvis oma Euroopa reisi pärast. Puškin hingas sügavalt sisse, tõmbas kohvriluku kinni ja astus alla kööki.

"Hommikust härra Puškin" sõnas aralt üks teenijanna.

"Hommikust sullegi Bianka. Kas mulle on kirju tulnud?" Küsis Puškin valjult. Teenijanna noogutas.

Puškin asus mugima oma praemuna koos peekoni ja leivaga. Kõrvale jõi ta klaasikese õlut.

Ta lõpetas kiiruga oma hommikusöögi ja tõttas autosse ja käskis autojuhil sõita lennujaama.

Enne minekut hüüdis Puškin ruuporiga veel järele:

"Teile tuleb minu parim sõber kes on asendaja Lenin!"

Nii ta vuras lennujaama.

"Tere preili. Kus asub Eestisse minev lennuk?" Küsis Puškin viisakalt.

"Otse ja siis paremale ja otse." Ütles naine. Puškin tõttas minema sõnades mõned tänusõnad.

Ta jõudis õnnelikult lennukile ja istus. Ning pühkis laubalt higi. Järsku tõmbus ta näost valgeks. Ta oli unustanud kirja koju! Ta poleks suutnud kirjata elada. Äkki oli seal midagi tähtsat kirjas!

Niimoodi muretsedes jäi Puškin magama salajase kaisukaruga, mille sai ta oma kahekümnendaks sünnipäevaks.

"Tähelepanu Reisijad! Me maandume varsti Eestis. Meeldivat sõidu jätku"

Puškin oli elevil. Ta polnud kunagi Eestis käinud. Puškini telefon helises.

"Tere, siin Puškin. Ahah... Arusaadav, ma hakkan Eestis maanduma Lenin."

Ta lõpetas kõne ja oli vait. Puškin oli õnnetu. Kuna Lenin oli nakatatud ebolasse, ja seetõttu ta ei saanud minna Puškinit asendama.

Siis ta helistas...

...Rachmaninoffile. Aga ka tema keeldus minna Puškinit asendama. Kuna ta avastas, et Puškinit ei tasu usaldada. Nimelt rääkis ta Rachmaninoffi suurima saladuse välja. Ta tundis ikka veel häbi selle üle.

Kuid Puškin ei heitnud meelt. Ta oli küll meeleheitel, aga ta helistas...

...

...

Nimelt Händelile

"Hei. Kuidas läheb?" paus.

"Aa. Või nii. Kuidas oleks, et sina tuleksid mind asendama?"

Kostis Puškin.

Kostus kiljatus. Rõõmu kiljatus. Nagu naine.

Puškin hoidis telefoni kõrvast eemal ja pööritas tüdinult silmi.

Ta oli harjunud sellega.

"Noh, mis ütled? Kas lööme käed?" küsis Puškin elevil.

"Hihihihii. Ei," oli vastus Puškini küsimusele.

Puškini nägu venis pikaks.

Ta tegi pussu.

Mees oli meeleheitel.

Puškin tegi otsuse.

Ta kehitas õlgu ja jalutas telefoniputkast minema.

Puškin tegi nimekirja asjadest mida teha vaja. See oli selline:

Otsin hotelli ülesse.

Lähen Hessi!

Helistan tuttavatele.

Veenan neid, et nad asendaksid mind.

Söön miljon-triljon burgerit.

Magan.

Söön veel miljon burksi.

Smuugeldan filme oma sviiti.

Ostan popcorni.

MUHAHAHAAHAHAA!!

See eelmine ei ole tegelikult vajalik.

Otsin sõpru.

Kutsun nad külla.

Korraldan filmiõhtu.

Vaatame sõpsidega filme

Chillime.

Viskan nad välja. (Neid pole enam vaja)

See vist on kõik.

See on kõik mis Puškin kirja pani.

Aga Puškin sai kirja! Noh tegelikult SMS'i aga suva sellest. Seal oli kirjas:

"Kallis Puškin!

Meil on tõesti kahju, et sa ära läksid ja seepärast me pakume, et me tuleme koos abikaasa Beethoveniga ja valvame su maja.

PS. Su majas käib kõva lärm."

Puškin oli üllatunud. Ta ei osanud seda oodata.

Värin... Värin... Värin... Värin...

"Oi!" hüüdis Puškin

Ta luges esimese kirja mis oli Rachmaninoffilt, teise mis oli Leninilt (veider, ta pidi ju haige olema) ja kolmas Händelilt.

On vast kokkusattumus! Mõtles Puškin. Kõik kes Puškinile SMS'i saatsid, tahtsid tema maja valvata. See tundus kahtlaselt kahtlane.

Niimoodi mõtiskledes kõndis Puškin otsa kahele hulkurile.

"Mis ta siin teeb?" küsis esimene hulkur. Ühtlasi ka tema esimene mõte.

"Kas ta on söödav?" küsis teine.

Puškin hakkas vaikselt taganema. Ei ei ei!

"Uh oh..." pomises Puškin. Kuna hulkurid lähenesid munakarbi ja banaanikoorega.

"Piw piw! Hahaaa sa oled surnud läbi minu laseri!" Kostis võidukalt munakarbiga tüüp.

"Pow-sock EI! Ta suri hoopis minu ajateiseri läbi!" vastas teine banaanikoorega tüüp. Ta jooksis ja jooksis ja jooksis ja jooksis ja jooksis ja jooksis ja jooksis ja jooksis ja jooksis ja jooksis. Lõpuks jõudis Puškin hingeldades tundmatule, ent ometi ilusale tänavale. Ta kõndis teadmata suunas kuni kostis mürinat. Puškin jäi ehmunult seisma.

Majast mille ees seisis Puškin jooksis välja -läbi seina- suur ja hiiglama paks naine. Valvurid, kes teda peatada püüdsid, jooksid ta ette. Kuid suur naine lömastas nad kõik.

Hiljem selgus, et Puškin oli lootusetult ära eksinud. Ta hakkas juba oma autojuhile helistama, aga talle tuli meelde, et ta on Eestis. Niisiis ta tegi otsuse mida polnud lihtne teha. Ta läks bussiga. Aga siis avastas Puškin, et ta oli valele bussile läinud ja ta eksis veelgi rohkem ära.

Lõpuks, pärast 12 tundi seiklemistjõudis Puškin hotellini. Tal oli meeletult hea meel. Mees lonkis ülesse oma sviiti.

Hommikul ärkas Puškin suure peavaluga. Ta kompis käega telefoni, et kutsuda teenindaja. Ta leidis vist selle ning vajutas nuppu ja ootas. Oodates paar minutit, Puškin avas silmad ja üllatus üllatus! Ta hoidis käes telekapulti. Mitte telefoni. Puškin sai telefoni kätte ja helistas.

minut - kaks hiljem tuli teenindaja.

"Te kutsusite Puškin."

"Jah. palun valuvaigisteid." Sõnas Puškin. Ta sai oma valuvaigistid ja jäi magama.

Nii ta ärkas alles õhtul. Ning läks baari, et end rahustada.

Ta oli seal kogu öö.

-------------------------------------------------------------------------------

Üleval on pilt Eesti lennujaamast