Puškini seiklused Euroopas

5. Peatükk

Puškin ei saanud kunagi teada, kes sisse kõndis, sest samal ajal oli ta just aknast välja hüpanud. Kolmandalt korruselt hüppamine pole eriti hea idee. Puškin murdis oma vasaku kannika. Ta pidi haiglasse minema. Aga ta ei osanud läti keelt. Aga õnneks ta oskas viipekeelt. Tal oli nii igav, et ta jäi magama.

Puškin ärkas ülesse ning taipas kohe, et ta pole oma voodis. Ta oli röövitud. Või siis lihtsalt haiglas. Just siis astus sisse üks võõras. "No tere suhkrutükike" ütles võõras mesimagusa häälega. "Võta küpsist." Puškin oli hämmeldunid, kuid ta võttis küpsist. Ta juba tundis, et ta hakkas rohkem kaaluma. Ja see järgmine lause muutis ta elu.

"Puškin te olete... rase..."

Mees kahvatus ja talle tundus, et hakkab minestama. Ta hingeldas kõvasti ning see inimene kes talle seda uudist teatas ruttas minema. Seejärel hakkas Puškin mõtlema, et kuidas ta rasedaks üldse sai. Siis plahvatas tal, et ta ei saagi rase olla. Just siis tormas sisse hunnik võõraid. Puškin tundis ära et nad on arstid. "Vabandage, aga ma ei saa rase olla" Märkas ta end ütlevat.

"Mis mõttes? Siin on niimoodi kirjas." Vastas tundmatu arst paberit vaadates. Üks arstidest tagapool hingas sügavalt sisse ja hakkas läkastama. Kõik vahtisid Puškinit. Lõpuks see arst sai oma hingamise tagasi ja ütles: “Härra Puškin. Või peaksin ütlema preili Puškin. Te olete… naine…” Kõik ahhetasid.

Puškinile tundus nagu ta maailm oleks hakanud kokku varisema. Või oli see maavärin mis praegu toimus. Maavärin lõppes üsna kiiresti. Tuleb välja, et maavärina põhjustajaks oli üks suur paks inimene. See sama naine, kes Eestis oli. Viimaks tundis Puškin selle kummalise naise ära. Ta polnudki naine. See oli hoopis Bach. Selle helilooja parukas oli Puškini eksiarvamusele viinud. Bach oli vangis istunud Schoenbergi mõrva eest. Ütleme nii, et Bach ei sallinud teda. Tema arvates oli Schoenberg rüvetanud muusikat.

Bach oli viimasest korrast, mil ta Puškiniga kohtunud oli, palju juurde võtnud. Ta kolesteroolitase oli väga kõrge ja ta armastas saiakesi süüa. Kõige lemmikud saiakesed olid tal Moskva saiakesed. Aga moositaskud olid ka päris head. Iu, kaneelisaiakesed olid Bach’i jaoks nii rõvedad. Lihtsalt nii rõve. Ja sad. Bach’i isa suri kaneelisaiakeste tagajärjel (ta sai üledoosi).

“Aaaaaah.” karjatas Bach. Puškin hakkas hingeldama. Arstid läksid paanikasse. Keegi vajutas mingit nuppu ja ilge klirin hakkas käima. Õed jooksid ringi nagu peata kanad. Kogu see müra ajas Puškini veel rohkem paanikasse. Üsna varsti jooksis sisse üks naine ja hakkas karjuma. Ruumis oli täielik kaos. Puškin haaras võimalusest kinni ja tegi Tarzani hüppe ehitise lähedal oleva puu otsa. Ta tegi sääred. Kuid samal ajal kui ta jooksis, lähenes Puškinile üks maskis inimene. See maskis inimene kiljatas, kui nägi Puškini riideid. Ta kandis õhukest kulunud värvitut sinakat-halli särki ja erkpunaseid pükse. Puškin ehmatas kiljumise peale ja jäi seisma. Nad vaatasid Üksteisele otsa. Maskis tüüp minestas. Puškin kehitas õlgu ja kõndis edasi. Kõik vaatasid teda. Mees istus pingile ja hakkas telos Minecrafti mängima. Ta sukeldus oma Mineka maailma ja kaotas kõik ajataju. Keegi koputas Puškinile õlale.

“hei. Kõik korras või? Näed kuidagi väsinud välja. “ ütles üks murelik kodanik.

Vaikus.

See sama tüüp kordas oma lauset paar korda, enne kui aru sai, et too mängib Minecrafti.

*käsnakalle hääl* 2 days later…

Puškin haaras telefoni. Ta hakkas õiendama mingi inimesega teisel pool liini:”Kuidas te julgete nii teha? Miks te minu käest ei küsinud?” Puškin hingeldas. Telefonist kostus värisev mehehääl: ”Me ei saanud teid kätte ja me helistasime teie sekretärile. Stalinile. Ta ütles, et me võime teie eralennukit kasutada, sest meie lennuk läks katki ja me olime lendu juba kolm korda edasi lükanud.” sel hetkel Puškin vihkas kõiki. Ta rahustas end maha ja pani kõne kinni. Nüüd pidi Puškin mingi teise transpordiviisi leidma. Aga eriti vihane oli Puškin Stalini peale. Ta polnud ju tema sekretär. Kuid Puškin teadis, mis mängu see Stalin juba mängib. Puškinil olid ju alati kõige paremad lennukid olnud ning ta teadis, et Stalin oli meeletult kade ta peale. Stalinile olid lennukid alati meeldinud, ta oli isegi kunagi Estonian Airsi omanik olnud, kuid kuna ta oli nii kehv majandaja, läks ta pankrotti. Ning nüüd ihus Stalin Puškini lennukite peale hammast.

Puškin otsustas Stalinile helistada ja ta peale karjuda. Telefon kutsus.

“Tere. Te olete helistanud kõige lahedamale inimesele ja kõige paremate lennukite omanikule. Stalinile! Palun ärge jätke mingit sõnumit, sest ma olen väga tegus inimene ja ma hooldan oma lennukeid. Või siis pigem mu töötajad hooldavad minu lennukeid. BEEP”

Puškin viskas vihast oma Iphone XDS7582gl’i vastu seina puruks. Ta vaatas telefoni põlastava pilguga ja pööras end ümber, et poodi minna ja uus telefon võtta.