Tõusja

Teine osa

Kõik arvasid, et ebatavalist rünnakut rohkem ei juhtu.

Aga nad eksisid. Missioonilt tagasi tulnud Tõusjad ei pääsenud kunagi vigastusteta ning alati langes üks koletise ohvriks. Paragon on kuude jooksul kaotanud mitu Tõusjat. Noored õpilased olid langenud hirmu küüsi ja mitmed vanemad Tõusjad olid ameti maha pannud.

Korporatsiooni ootas kaos, kui nad ei saa koletisele jälile. Seega tehti otsus saata Yoongi meeskond Utoopiasse.

Seniks anti õpilastele väike puhkus ning nad said koju minna.

Jeongguk oli natuke närvis, samas ka üüratult õnnelik. Sellest oli kaua aega möödas, mil ta ema viimati nägi. Ta avas aia värava, mis ikka veel kriuksus, kui ta väike oli. Aeg oli maja natuke räsinud. Seintelt oli krohv maas ja katus oli kaetud samblikuga. Brünett hingas natuke sügavalt ja koputas uksele.

Jeongguk ei jõudnud teregi öelda, sest tema ema oli juba käed ümber poisi kaele visanud ning tugevasse kallistusse tõmmanud. Nad ei öelnud sõnakestki, kuulda oli ainult naise nuuksatusi. Kui naine oli temast lahti lasknud ja pisarad ära kuivatanud, andis ta ootamatult laksatuse vastu poisi rinda, „Jeon Jeongguk, miks sa mulle ei kirjutanud!? Sa lased mul neli aastat oodata ja siis lõpuks ilmud sa välja!?" pahandas ta ja tõmbas ta tagasi kallistusse, „Ma igatsesin sind nii väga!"

Jeongguk naeratas südamest, „Ma igatsesin sind ka."

Naine andis pojale aega sisse sättimiseks, Jeongguk poleks arvanud, et ta ema jätaks ta toa samasuguseks nagu see oli aastaid tagasi. Riiulil oli tema kivikollektsioon, lemmikraamatud ja raamitud pilt tema isast, kes suri enne tema sündi. Seinal ilutses plakat popstaarist, keda talle meeldis kuulata.

Nostalgia tuli talle lainena peale.

Rohelise tee aroom tungis talle ninna, kui vanasse kööki sisse astus. Ema naeratas talle siiralt ja palus tal istuda. Naine pani lauale kaks kruusi, millesse kallati kuum vedelik.

„Räägi mulle nüüd – kas seal on väga hull olla?"

Jeongguk muigas natuke ja rüüpas teed, „Ei ole. Kõik on väga okei," vastas ta, aga see oli ju vale. Ta ei saanud emale öelda, et Paragonis on kriis, Utoopias möllab mingi monstrum, kes on osadel Tõusjatel lausa pea otsast hammustanud. Ta ei saanud talle ka öelda, et varsti on tema kord teisele maailmale tere öelda. 

Ema naeratas kergendatult, „Siis on hästi." Jeongguk vaatas teda. Ema näole oli tekkinud rohkem kortse ja tema juuksed olid vähem hõredamad, kui ta oli mäletanud. „Aga kuidas sa välja said?"

„Puhkus," vastas poiss naeratades, „Mulle antakse teada, mil ma tagasi pean minema."

„Ohh," ohkas ema, „Ma loodan, et nad ei kutsugi sind tagasi."

Jeongguk naeris, „Sa tead, et see on võimatu,"

„Ma tean."

Maasturi aknast nägi elu väljaspool Evermoori rahulik. Päikesekiired tungisid läbi puude okste, valgustades sambla alla mattunud maapinda. See on haruldane vaatepilt, mida ainult Tõusjad saavad nautida, aga kui sõidetakse otse Utoopia poole, ei ole Tõusjate mõttes puutumata loodus, vaid hirm surra. Seda märkas Yoongi, kui ta keeras pea aknast eemale. Ta oli halvas tujus ja keegi ei raatsinud rääkida. Paragon oli tema meeskonda pannud kolm algajat, kes tulid viimast katset tegema. Nende kolme elu oli saatuse kätes – kas nad jäävad ellu või süüakse ära.

Ta pööras pilgu akna juurest kõrvale, märgates magavat Hoseoki ning tema vastas istusid kolm uustulnukat.

„On aeg mullist välja tulla ja tõele näkku vaadata," alustas Yoongi ja viskas neile gaasimaskid kätte, „Me oleme varsti kohal, kõige tähtsam on meeskonna töö. Kui üks teist araks peaks lööma," masin peatus järsult, „Siis Jumal päästku meid kõiki."

Noored Tõusjad ronisid maasturist välja ning jäid kohkunult tumedat uduloori vaatama, mis imekombel ei levinud üle metallist piirjoont, mis Evermoor maha pani.

Yoongi ootas natuke aega ning otsustas paarilise üles äratada, „Juba kohal?" haigutas Hoseok. Yoongi ei osanud ainult nende noorte ilmelt hirmu välja lugeda, vaid ta oskas seda ka Hoseokilt. Magamine on tema üks viis hirmu vältida.

„Mõtle seda, kui tavalist missiooni, Hoseok."

Hoseok ainult naeratas talle ja haaras maasturist väljudes koti, „Noh, noored!" hõikas ta, „Loodan, et olete valmis, sest Utoopia ootab teid!" naeris ta, patsutades kahe kangestunud Tõusja selga. „Läksime!"

„Härra Jung!" hõikas üks noor Tõusja, „Te unustasite gaasimaski.." aga Hoseok oli juba uduloori taha ära kadunud. Yoongi raputas pead ning järgnes paarilisele, tema järel ülejäänud kolm.

Tume uduloor oli paks ning läks tükk aega, kui kõik viis sellest läbi said. Hoseok sirutas käed laiali ja naeris südamest, „Vaadage, mis tähendab olla immuunne!"

Noored olid imestunud ning olid valmis maske rõõmuga eemaldama, aga Yoongi takistas neid, „Minu asemel jätaksin maskid igaks juhuks pähe. Viimane Tõusja, kes maski eemaldas, lämbus ära. Tema keha polnud nii tugev nagu arvasime."

Meesknd hakkas uduloorist kaugemale liikuma ning viiruse kätte jäänud maailm oli selgemini näha. „Tere tulemast koju, Yoongs."