Tõusja

Neljas osa

Hallid uksed avanesid automaatselt ning läbi nende oli näha mööda fuajeed sibavaid Tõusjaid. Jeongguk sättis õla otsas rippuvat kompsu ning seadis sammud infoleti juurde, et teatada naasmist Paragoni, „Tere tulemas tagasi, Tõusja Jeon Jeongguk.". Talle tagastati kiipkaart ning võti tema ühiselamusse. Hõbedase läikega kaardil peegeldusid tema näojooned, mis näitasid murelikkust. Loomulikult on tal õigus muretseda, tema mentor saabus samuti Utoopiast koju.

Jeongguk pani asjad tagasi kappi ja vahetas ruttu Tõusja rüü vastu. Reeglite kohaselt, ei tohi Tõusjad tavariietes ringi kõndida ning seda eirates saadakse karistada.

Otsides keset saali seda tuttavat valget pead nagu tal kombes, ei näinud ta mentorit üksinda. Temaga oli veel Hoseok ja üks vanem Tõusja, keda ta on aastate jooksul näinud ainult vilksamisi. Nad on end ümber tahvli võtnud, jälgides ekraani pealt midagi võigast.

Märkamata jõudis Jeongguk Tõusjate selja taha ning sattus nägema videot, kuidas Utoopia koletis puu otsast maandus. Ta ei arvanud, et näeb teda veel kunagi.

„Jimin?"

Vanemad Tõusjad pöörasid Jeongguki poole, šokeeritult oli ka Yoongi, kes tüüpiliselt emotsioonitu näoilmega ringi kõnnib, oli suurte silmadega noorema poole pööranud.

Nüüd ta kahetses, et üldse suu lahti tegi.

***

Selles oli ta kindel, et tegemist oli Park Jiminga, isegi kui Seokjin talle ühte ja seda sama videot näitas, mis jäi Hoseoki külge kinnitatud kaamera peale. Video lõppes uuesti ning Jeongguk vaatas vanemale otsa, kinnitades vastust, et tegemist on tema ema sõbranna pojaga, kellega ta väiksena mängis. Peale selle, et Seokjin on Evermoore'i IT-spetsialist, on ta ka Tõusjate nõustaja.

„Räägi mulle sellest Jiminist," ütles ta, tehes ühe pausi, enne kui nime ütles. Ta klõpsas pastaka otsale ja oli valmis kirjutama kõik informatsiooni, mida Jeongguki seest saaks välja pigistada.

„Ega mul temast midagi väga pole öelda," lausus Gguk, „Me mängisime koos, kui olime väga pisikesed. Meie emad olid väga head sõbrannad. Tema kaudu kohtuti mu isaga."

Seokjin vaatas poisile korra otsa, kergitas elegantselt keskmise sõrmega prille ja kirjutas edasi, „Midagi veel?"

Jeongguk mõtles, aga teades, et nad olid ainult nelja aastased, kui nad viimast korda veel koos olid, enne kui viirus levima hakkas. Poiss mäletas tema pontsakaid põskesid ning neid silmi, mis naeratades kuusirbi kuju võtsid, „Kuidas te Min Yoongiga kohtusite?" küsis ta äkitselt, kuna oli väsinud kordamisest. Jeonggukil ei olnud midagi muud juurde lisada. „Noh," alustas ta, „Me olime samas meeskonnas, Yoongi ja Hoseok õppisid Utoopias ellujäämisest, samal ajal minul oli huvi infotehnoloogia vastu."

„Aga te olete ikkagi ju Tõusja," ei mõistnud Jeongguk.

„Jah, minu proovid on positiivsed ja näitavad, et kuulun Paragoni, aga minu organism on üldse väga nõrk," selgitas ta, „Pealegi, mulle ei meeldi võidelda....Rohkem küsimusi ei ole? Tore."

Seokjin haaras laualt tahvli ning toppis pastaka tagasi rinnataskusse, milles oli veel kaks tükki perfektselt reas. „Sa võid minna, nüüd otsustab Yoongi, mis edasi saab."

Just...Nüüd otsustab Min Yoongi.

Ja kuidas veel. Paragoni kõlarites äkitselt kõlas: „Tõusja Jeon Jeongguk, palun pöörduda Paragoni peakontorisse,"  ja veel mitu korda. Jeongguk pole keskkoolis käinud, aga tunne oli küll selline. Kõigi teiste pilgud olid temale suunatud ning kuulda oli vaikseid sosinaid. Kuid ta hoidis pea püsti. Mentor oli talle õpetanud, et Tõusjad on külmad ja apaatsed ning ei lase end millestki segada.