Tõusja

Kolmas osa

Pole vahet, kui kogenud üks Tõusja võib olla, tema vaenlasteks jäävad alati Utoopia ja tema enda vastupidavus selle maailma vastu. Proovid võivad olla positiivsed, aga Tõusjad ei tea kunagi, kui immuunsed nad on. Sellepärast Yoongi palus noortel maskid pähe jätta. Pole vaja riskida, kui üks nendest peaks elu kaotama, kui keha ei ole piisavalt tugev.

Evermoor tavaliselt matab need juhtumid maha, mis on seotud Tõusjate ebaõnnestumistest keskkonnas, tüüpilised on kas lämbumine või mürgitus. Seetõttu kirjutati üles reeglid, mida korratakse Tõusjatele nagu katkist plaati, et need korralikult meelde jääksid.

Algajad said aru, et ei tasu Yoongile ega tema partnerile vastu hakata. Meeskonna töö on kõige tähtsam ja see ei toimiks, kui kõik maha sureksid.

Pärast uduloorist välja tulles, paistis Tõusjatele näkku päike, mis valgustas neile ühiskonnast isoleeritud paika, mis on kui surnuaed aastate jooksul maha jäetud hoonetele. Kuid selles on midagi hüpnotiseerivat. See vaatepilt, kuidas Utoopia mürgine loodus võttis kunagi inimesi täis linna enda embusesse. Osad majad on looduse tõttu hävinenud ning ainult taimed suudavad üksikuid seinu veel üleval hoida ja väikestest pragudest on märgata uue elu tärkamist.

Noored olid vaimustusest, märkamata, et nad liikusid eespool.

„Kõik korras, hyung?"

Teades, et tema paariline oli sügavalt mõttesse langenud, üritas Hoseok ta tagasi reaalsusesse tuua.

„Jah, lihtsalt....minevik," ohkas vanem, „Lähme neile järele, enne kui nad ära süüakse."

Jõudes lõpuks teisele poole linna, kontrollisid nad koordinaate, kus viimane rünnak toimus. GPS piiksus üpris kiiresti, mis tähendas, et nad olid ainult paari meetri kaugusel. „Ohutuse mõttes peaksime laagri siia üles panema," alustas üks algajatest, kes käed kokku lõi ning teiste poole pöördus, „Selles mõttes, et ei tahaks riskida sellega, et meid öösel ära süüakse."

Teised noogutasid arusaadavalt, välja arvatud Yoongi ja Hoseok. „Ütle mulle, kui kaugel me sihtpunktist oleme?" küsis Hoseok. Algaja neelatas, „Ehm, viie kilomeetri kaugusel."

„Noh, mis seal ikka. Liigume edasi," teatas Yoongi ja haaras haljas noorukilt GPSi käest.

„S-See võib olla väga ohtlik!"

„Kas mind huvitab?" vastas Yoongi, „Kui me siin peatuksime, väheneks meie šanss see värdjas kätte saada."

Sõnagi lausumata liikusid nad edasi. Kauni kummituslinnaga pidi hüvasti jätma, sest neid suunati tiheda metsa poole, millel oli hoopis kummalisem atmosfäär. Iga prõks, mis metsas kostis, ajas Tõusjad rohkem valvesse kui enne. Nad ei pea tegelema ainult selle ebardiga, vaid ka looduses moondunud loomadega, sest nemadki võivad rünnata, kui neid ärritada. GPS hakkas kiiremini piiksuma, kuigi see ei olnud põhjus, mis köitis Tõusjate tähelepanu, vaid üks suur krõks. „Tuleb välja, et rünnaku raadius on suurem, kui ma arvasin", pomises Yoongi iseendale, sest nad olid ainult kaks kilomeetrit läbinud.

Kondihunnikuid tuli ainult juurde, need olid lihast puhtaks näritud, aga leidus ka neid, mis olid puutumata ning jäid lihtsalt kõdunema. Haisust rääkimata, siis see oli talumatu, et vanem Tõusjad pidid selle tõttu maskid pähe panema.

Nad üritasid edasi liikuda, aga raske oli mitte märgata kolleege, keda oli veel võimalik ära tunda. Nad olid veel noored, täis elujõudu. Nägudest oli näha, et nad surid piinarikkalt.

Sihtpunkt oli haardeulatuses, aga neid peatas üks takistus. Suur hunnik laipu, mida ümbritsesid Utoopia rongad.

„Me peaks vist ära minema," värises üks noor Tõusja, aga Yoongi käratas järsult, „Ei! Me jääme siia! Koristame kondid ära ja valmistame laagri ette."

***
Hoseok oli esimene, kes öösel valvesse jäi või tegelikult ta rohkem nõustus vabatahtlikult. Kuid mõne tunni jooksul, tundis Tõusja, kuidas väsimus hakkas võimust võtma, „Viis minutit tukastamist ei tee ju paha..?" mõtles ta ning ta sulges silmad. Kahjuks viiest minutist sai 15 minutit. Kui ta poleks kuulnud oksa murdumist, oleks ta kõik ohtu seadnud. Ta tõusis kähku püsti, et ala taskulambiga üle kontrollida. „Midagi on siin mäda.." mõtles ta, sest ta ei suutnud seda tunnet ära ajada. Tunnet, et keegi jälgiks teda.

***

Nädal oli juba Utoopias möödunud ning Tõusjad pole edusamme veel teinud. Nende toiduvarud olid peaaegu otsas, sest ühel nooremal Tõusjal on kombeks närvilisuse tõttu õgida nagu siga, mis vihastas Yoongi välja. Kõik olid pahas tujus.

„Kui te oleks pakkinud vähemalt kolmeks nädalaks seda toitu, siis me ei nälgiks siin praegu!" sõimas üks nooruk.

„Ära sa mõtlegi nüüd meid süüdistada," urises Yoongi vastu, „See sinu sõber poleks üldse pidanud meie kotte valvama, veel vähem, nendes sorima."

„Ma ju palusin vabandust!" astus süüdlane kaitseks välja, „Aga kui me niimoodi jätkame, siis me ei saagi seda-"

„Tasa!"

„Mida?"

„Ma ütlesin tasa!"

Puud sahisesid, kuigi tuul ei puhunud ning ebaloomulikult palju lehti langes alla. Keegi oli neid puu otsas jälginud. Nad olid valmis ründama, kuid olevus tegutses kiiremini. Järsku haarati ühest algajast kinni ning tiriti üles. Kuulda oli karjet, urisemist kui ka liha rebenemist. Yoongi oli relva haaranud ning üritas sihtida olevuse poole, aga ta oli liiga kiire ning noore Tõusja päästmiseks oli juba liiga hilja, kuna tema surnukeha kukutati tagasi maa peale.

Teised Tõusjad liikusid eemale ning lõpuks seisid nad silmitsi selle värdjaga.

„S-see on inimene?!"

Noor poiss, kes just hüppas puu otsast alla, kallutas justkui uudishimust pead ning puuris Tõusjaid erksate hele-hallide silmadega. Yoongi tegutses ruttu ning tulistas tema poole, aga imekombel peletis põikas kõrvale. Selle peale ta lõrises, näidates neid teravaid hambaid, mis olid veel värskest saagist verised. Ta liikus Tõusjate poole, valmis neid ründama, aga kui valju möiret poleks kuulda olnud, oleksid nad kõik surnud.

Noor inimvärdjas taandus ja ebaloomuliku kiirusega põgenes.

„Ta läks ära," ohkas noor Tõusja.

„Teda kutsuti tagasi. Keegi kutsus ta tagasi."

„Neid on mitu?"