Oli jälle tavaline päev, ilmselt esmapäev. Ajasin ennast voodist püsti ja kõndisin mööda pikka pikka ja pimedat koridori. Tõmbasin sõrmedega õrnalt üle trepi käsipuu ning raputasin käe pealt tolmu maha. Kõndisin alla ning vaatasin ukse juurde. Seal oli mu tänane toit. Ma ei tea kuidas see sinna saab või kes seda toob, aga ma pean kõik ise valmis tegema. Mahl, 3 õuna, juustu, leiba ja makaronid. Viisid asjad kööki ning jätsin kapi peale. Kõndisin köögi ukse kaudu tagaaeda ja vaatasin kivimüüri mis oli õrnalt samblaga kaetud. Läksin kaevu juurde ning võtsin vett. Kuurist võtsin puud, mis olin eelmine päev valmis teinud. Läksin tagasi kööki ning tegin pliidi alla tule. Panin vee keema ning tegin väikese koguse makarone. Ronisin tooli peale ning võtsin kapist klaasi ning taldriku. Ronisin alla ning valasin klaasi mahla. Nuusutasin seda - see lõhnas imehästi. Jõin lonksu mahla ning tegin söögi valmis. Sõin ning seejärel pesin nõud. Läksin mööda pimedat koridori ning hümisesin omaette. Vaatasin neid samu maale mida iga päev. Tundsin igavust, mida ei leevenda miski. Tahaks siit lahkuda ja jätta kõik, aga ma ei suuda - ma ei julge. Siin on tegelikult päris igav. Otsustasin minna isa tuppa, kus on igasugust jama. Vaatasin seal ringi ning leitsin väravate varu võtme. Need pandi lukku kui vanemad lahkuksid, et mul turvaline oleks kuid need on siiani suletud. Kõndisin oma tuppa ning panin võtme kapile. Istusin voodi peale ja silmitsesin võtit. Ma ei saa siit lahkuda, kuhu mul minna? Ma ei tea inimesi, ma ei oska midagi ega tea midagi. Ma sureks seal lihtsalt ära. Tõusin püsti ning läksin pööningule. Vaatasin seal ringi kuni jõutsin trepini. Puudutasin seda õrnalt. Vaatasin oma paljaid varbaid ning astusin esimese sammu...teise...avasin luugi ning jõutsin katusele. Imetlesin seda vaadet mis sealt näha oli. Ainult mäed ja puud, pole ime et minust ei teata. Tõmbasin ennast katuse ääre peale ja istusin seal. Värske õhk oli parim mida tahta. Ma ei teadnud, et siin selline koht on ja ma pole veel ka keldrisse jõudnud. Ma kõlgutasin jalgu ning vaatasin kuidas linnud lendavad. Kaugemal liikusid inimesed kes vaatasid mägedest lossi. Kas tõesti keegi pole märganud? või kedagi ei huvita? Tõusin selle ääre peale püsti, et paremini näha. Kõikusin seal ning hoitsin kätega tasakaalu. Astusin samm sammu haaval edasi. See oli nii perfektne. Tundsin jahedat tuult endast läbimast ning kuidas mu türkiissinine kleit tuule käes üles tõusis ja pikad tumepruunid juuksed lehvisid. Mul veeres pisar üle põse. Selline tunne ongi siis vaba olla. See on parim mida tahta.
Peagi on lõuna ja ma olen tagasi köögis. Teen endale võileibu ja lõikan õuna. Istusin laua taha ning hakkasin sööma. Peale söömist koristasin köögi ning panin asjad ära. Läksin suurde saali, kus olid avarad aknad, kroonlühter, maalid jne. Silmitsesin maale mis on seisnud siin juba umbes sada aastat kui just mitte kaks. See kõik peaks olema haruldane tegelikult, aga ei ole. Ma ei suuda uskuda, et inimesed on midagi sellist unustanud.
Õhtu poole kõndisin aias ning korjasin lilli. Punusin endale pärja ning istusin muru peal. Ma ootan ööd, et ma näeks tähti. Ma armastan neid. Nad määravad meie saatust. Peaaegu iga öö leban ma murul ja vaatan tähti ning otsin tähtkujusid ja nii juba aastaid. Varsti on päikeseloojang ning siis lõpuks lõputu öö. Ma rohisin veel peenart, kus kasvavad lilled. Ma armastan lilli sama palju kui tähti. Kui ma lillepeenra valmis sain viskasin murule pikali ja jäin tähti ootama. Mulle meeldib mõelda milline oleks mu elu printsessina kui mind teataks, kui mul oleks pere ja kui ma oleksin troonipärija.
Peatselt oli öö ning tähed sätendasid. Õues oli jahe tuul kuid üllatavalt soe. No pole ime, on kesksuvi. Rohi mis oli lühike lõhnas vapustavalt hästi.
Lõpuks tuli aeg tuppa minna. Kõndisin tuppa ning läksin magamistuppa. Pugesin teki alla ja vaatasin lage kuni uinusin. Unes nägin, et lahkun väravatest ning mind ootab ees vapustav elu..
Hommikul ärgates..
Selline sai siis esimene osa. Natuke lühike tuli, aga pole hullu :) Edaspidi üritan pikemaid teha. :)
Päikest:):*
ВЫ ЧИТАЕТЕ
Iseseisev
Подростковая литератураTüdruk kes on peaaegu terve oma elust üksi elanud peab nüüd silmitsi seisma reaalse eluga. Tüdruk elas üksinda mägedes asuvas vanas kuninga palees. Ta oli elavate seast kustutatud...kuni päevani mil ta elu muudeti lõpmatuseni...