Õde

4 osa ~Probleemide eest põgenemine~

-Saara POV-

Jooksin praegu oma õe kooli arstikabineti juurde.See telefoni kõne,mis mulle poole päeva pealt tuli...oli kohutav.Ma loodan,et temaga on kõik korras.

Nii siit see tuleb.Kaks koputust ja astungi uksest sisse. ,,Tere,olen Saara,Kendra õde,"laususin ma rutakalt. ,,Tere tere,olen Dr.Abasalu," ütles siis naine,kes pööras oma tooliga minu poole.Kiikasin voodipeal istuva Kendrale poole,kes ei vaatanud isegi minu poole.Tema silma all olevad kaks sinikat,üks käel ja suurem sinikas põse peal,andis mulle juba aimduse,mis toimuda võis.

,,Mis mu õega täpsemalt juhtus?" küsisin juba kartlikult. ,,Ei oska öelda,mis täpsemalt juhtus,kuna olin just õpetajate toast tulnud aga ma nägin teda aula ukse taga nurgas kükitamas.Tõin ta siia,et ta mulle räägiks,mis temaga juhtus aga ei midagi,"rääkis arst mulle murelikus toonis. ,,Aga,mis te arvate,kus ta need sinikad sai?"küsisin arstilt,lootes saada oma mõttele kinnitust. ,,Ma arvan,et keegi on teda löönud või noh peksnud,sest kust ta muidu need sinikad sai?" rääkis arst.

-Kodus-

Kendra on juba enam kui 5 minutit vaikinud,kui välja arvestada koduteed.Istun köögi laua taga ja küsin juba kaheksandat korda seda üht ja sama küsimust-mis temaga juhtus?Me oleks nagu ülekuulamis ruumis ja küsitleks narkootikumitega äritsevat tüüpi.Ma ei väida,et mu õde on narkoärikas aga see...noh tead...mul oleks parem vait jääda.

Üritasin siis juba uuesti aga teise küsimusega. ,,Õde,ma tean või noh ma arvan,mis sinuga juhtus.Sind peksti,eks?" küsisin ma.

Kendra pööras oma näo minu poole ja karjus: ,,KAS SA VÕIKSID LÕPUKS OMETI OMA ASJADEGA TEGELEDA!SUL EI OLE VAJA TEADA,MIS MINU KOOLIS TOIMUB."
,,Ah,et siiski midagi toimub,eks ole," laususin ma kavalalt vastu. ,,Aghhhh," karjus mu õde ja jooksis oma tuppa.Läksin talle joostes järgi,et ei tekiks see olukord,kus ta saaks ukse minu nina ees kinni lüüa.

Kendra vaatas aknast välja.Nägin,et tal kukkusid pisarad mööda põski alla. ,,Kendra...,"sain juba öelda,kui ta juba mu peatas. ,,Aitab,sul oli õigus, mind peksti," lausus ta juba kõvemini nutma hakates.See oli ootamatu,kuigi ma juba seda aimasin aga ikkagi,lootsin ma sisimas,et see pole nii.

,,Kendra,palun räägi mulle kõigest,"laususin ma juba peaaegu nutma puhkedes.
,,Ma ei taha sulle haiget teha,õde," ütles ta. ,,Õde,sa teed endale niimoodi rohkem haiget,kui seda enda sees hoiad," ütlesin ma. ,,Ma ei tea kust alustada," rääkis ta,samal ajal ennast rahustades. ,,Alusta algusest,"soovitasin ma. ,,Noh,sul oli õigus,et mind peksti," ütles ta. ,,Millal see algas?" küsisin ma tõsisemalt,kuigi tahtsin tegelt nutma puhkeda. ,,Mis...millest sa praegu räägid?" küsis ta,nagu ei saaks millestki aru.

Mu õde vaatas jätkuvalt aknast välja,ilmselt tühjusesse.Kuid siis juhtus midagi ootamatut.Ta pööras oma pea minu poole ja jooksis mind kallistama.Ma kallistasin vastu.Ma ei mäletagi enam,millal me üksteist kallistasime ja kvaliteetset õe aega veetsime.

,,Õde,palun anna andeks,et ma nüüd nii teen," vabandas ta ootamatult,ise lahinal nutma hakates.Ma ei suutnud reageerida,kui ma juba enda kaelal midagi tundsin.Ma lükkasin oma õe eemale ja katsusin oma kaela,alles siis märkasin õe käes süstalt. ,,Mi...mis,mida sa te...tegid mu...," suutsin ma öelda oma viimased sõnad kokutades,kui ma juba oma õe toa vaibale prantsatasin ja magama uinusin.

Avasin uniselt oma silmad.Pilgutasin neid mitu korda aeglaselt.Toetusin käega oma õe voodi äärele,et suudaksin püsti tõusta.Terves korteris valitses vaikus.Potsatasin oma õe voodile.Toetasin küünarnukid reitele ja pea käte vahele.Ma ei mõika,miks mu õde nii tegi?Miks mu õde uimastas mu ja üle üldse,kust kuradi kohast ta sai selle süstla?

Mu pilk jäi seisma ühel kirjal,mis oli põrandal maas.
See oli kokku volditud.Ilmselgelt oli see kiri mulle mõeldud.Tõusin voodilt püsti ja tuigerdasin uimaselt kirja juurde.Võtsin kirja kätte ja voltisin selle lahti.

Saara

Ma vabandan,et nii käitusin ja jätsin sind siia põrandale teadmatusse lamama.Ma ei suuda taluda enam seda maailma ja inimesi,kes näevad väljastpoolt välja kui süütud inglikesed aga on sisemiselt põrguolendid.Õde,palun ära tule mind otsima ega saada kedagi teist,sest sellest poleks mingit kasu.Ma ei kavatse tagasi tulla ja ma soovitan sul selle teadmisega ka edasi elada.Ma kavatsen surra koos oma saladuste ja probleemidega,mida ei saa keegi mitte kunagi teada.Õde,palun ära usalda kedagi siin maailmas!

PS:Alati vali sõnu,sest alati võib ka ühest sõnast tekkida draama!!!
Armastusega,
Kendra❤

Nägin,et ka mu õde oli nutnud seda kirja kirjutades,kuna sellel olid ära kuivanud pisara jäljed.Surusin seda kirja oma südame vastu ja kallistasin seda.Vabandust,õde,ma ei soovi elada selle teadmisega,ma kavatsen sind otsida kasvõi maailma otsast ülesse.
-------------------------------------------

Hei,ma tõesti vabandan,et üle kuu aja pole midagi postitand.Ma luban,et nüüd kirjutan rohkem,kuna mul on vabaaega,jeeee☺

Aga,head suvevaheaega teile kõikidele,kuigi mul on veel kool aga kes see ikka keelab teile seda ütlemast😉

Ma lisasin ühe laulu,mida ma kuulasin,kui ma seda peatükki kirjutasin,kui on soovi,siis kuula.

Bai baiiii😀

-Pagaripoiss