Õde

5 osa ~Rase~

KENDRAA.....karjusin ma.Õues hakkab hämaramaks minema.Ma kardan.Igahetk täituvad mu  silmad pisaratega.Igakord, kui karjun Kendrat,vahitakse mind imelikult.Igahetk võidakse mulle kutsuda politsei,et ma lärman keset tänavat,arvates,et ma olen lihtsalt peast põrunud.Igahetk võin jääda auto alla,oma udustatud silmadega.Mitte ükski inimene,kellelt olen küsinud,ei ole teda näinud.Teda pole.Peaksin sellega leppima,aga kurat võtaks ei saa,ta on ju ikkagi mu õde.Ta peab välja ilmuma.Peaksin ilmselt koju tagasi minema,äkki on ta seal.Äkki ma pingutasin natuke...palju üle ja on kodus.Kodus sooja teki all.Äkki ta kirjutas selle kirja lihtsalt hoiatuseks,et ma rohkem ei küsiks temalt.

Just,nii see on.Ei,see ei ole nii.Ma annan juba endale valelootusi.Mina ju olen süüdi selles,et ta ära jooksis.Mina pinnisin teda oma küsimustega.Mina,mina ja mina.Minus pulbitseb viha,samalajal on silmad täidetud külmade pisaratega ning ma annan endale valelootusi.Kas pole mitte imeline kooslus.

Aga samas,kui ma tahan oma õe üles leida,pean ma kasutama kavalust.Ma ei saa ju lihtsalt siia keset tänavat alajahtumisse surra.Ma pean ta elusalt üles leidma,samalajal ka ise elus olles.Jäin korraks seisma,hingasin sügavalt rahustuseks seda linnatänava reostunud,kuid külma õhku enda ninna ning pöörasin end ümber kõndisin tagasi kodu poole.

-Kendra toas-

Kendra veetis alati osa oma päevast toas.Seega peab siin olema midagi,mis aitaks mul mõista,mis paneb ta niiviisi käituma.Käituma nii imelikult,jättes mind vastusteta,jättes mind siia üksindusse,kurvana.Kas ta ei usalda mind enam?

Olen parasjagu tema laua all.Vaatan,et äkki on ta teibiga mingi paberi lehe või päeviku sinna kinnitanud.Tavaliselt seriaalides,filmides tehakse nii,aga tema ju neid ei vaata,vist.

Laua all olles,märkasin ta seintel igasugu plakateid rock bändidest.Nende taga võib ju midagi olla.Tulin laua alt ettevaatlikult välja ja sammusin plakatite juurde.Ohutus ju ennekõike,väljaarvatud mu õe osa.Näiteks,kui ma peaksin päästma Kendra põrgust,siis ma ei veendu enda ohutuses.

Kompisin seintel olevaid plakateid,ei midagi.Asusin riiulite kallale.Ennem selle riiuli kallale,kus asuvad raamatud.Filmides on tavaliselt nii,et raamatute vahele pannakse raha.Mu silm jäi kohe pidama ühele raamatule,mida ma otsisin eile.Ou,mida peput teeb siin mu paragrahvide raamat.Ma nagu otsisin seda mitu tundi oma toas.Sirvisin seda kiiruga,kuniks avastasin mingi valge ümbriku,mida on juba kord avatud.

Vot,siin sees peab midagi olema.Tõmbasin sealt seest välja mingi paberi.Avasin paberi ettevaatlikult,süda rinnus pupperdamas.Kardan teada saada tõde.Tõde,mis võib olla valus aga vastus mu küsimustele.Kui olin selle oma värisevate sõrmekestega selle korralikult avanud jäi mu süda seisma ja ma surin ära.Sisemiselt.Juba pealkiri on kohutav. ,,Kohtu kutse"-kas mu õde mõrvas kellegi or something?

Pole võimalik,lihtsalt pole või on ja pean hakkama selle reaalsusega elama.Minu õde oli Joonase õe riided põlema pannud ja nüüd nad nõuavad kohtu kaudu raha.Miks asja nii ametlikuks ajada?Miks keegi mulle midagi ei öelnud?Ma oleksin ju kinni maksnud need asjad,ema rahaga.Ma pean homme Joonasega rääkima.Äkki ma suudan teda ümber veenda ja äkki ta saab mind aidata minu õde otsida.

Magan see kord oma õe toas.Ma ei viitsinud isegi hambaid pesta.Ma ei saa magama jääda.Õe raamitud foto minu kaisus ja pisarad mu silmis.Ma loodan,et temaga on kõik korras.Ma loodan,et tal on turvaline olla,ükskõik kus ta ka poleks.Ma loodan,et tal on olemas peavari ja söök,jook.Head ööd,õeke.

Huh,tagasiteed ei ole.Vajutasin Joonase numbri peale ning kohe hakkaski kutsuma. ,,Hei Joonas," ütlesin esimesena. ,,Hei,baby,"vastas ta. ,,Joonas,kas sa sooviksid minuga kokku saada,minu maja ees,kell 13:35?" küsisin ettevaatlikult. ,,No saagu su tahtmine teoks," vastas ta rüütellikult. ,,Sa siis tuled?" olin ma üllatunud. ,,Tulen,tulen," lausus ta ja pani kõne kinni.

Kui olin juba uksest välja tulnud,märkasingi juba teda. ,,Noh,kutsusid mind,mis on?" küsis ta närviliselt.Mõtlesin olla otsekohene ja mitte keerutada.Tõmbasin oma õlakotist välja selle kutse ja tõstsin selle tema nina ette.Ta silmitses seda natuke.Ta oli paar minutit vait. ,,Saara,kas sa tõesti ei teadnud?" küsis ta küsimuse. I'm very confused. ,,Kas sa ei teadnud,et ta on rase?" küsis ta uuesti minult midagi,mida ma tõesti ei teadnud. ,,Oot,kas sa tahad just mulle öelda,et mu õde on rase?"küsisin ma,et saada kinnitust kuuldule. ,,Jah,nii see on," lausus ta. ,,Kust sa seda tead?"olin ma segaduses. ,,Kendra oli Johannale öelnud seda ja ta tahtis,et mu õde seda kellelegi ei mainiks.Mu õde tundis,et ta ei suuda seda saladust enda sees hoida ja ta palus abi minult.Ma aga tahtsin sinuga jagada seda,mida sinu õde sinu eest varjab.Su õde on siiski liiga noor ja ta ei tea sellistest asjadest ju eriti midagi,"lausus ta murelikult.Ma olen shokeeritud.Ta varjas seda.Ta ei usalda mind.Ta on rase