The Demon Days [E.K]~Busan Prince Jimin/@K-L123

<1>Uus algus

"Tänahommikune raadio alustab."

"Arghh,kas see raadio kunagi vait ka jääb,"ohkasin ma.

"Võimalik,äkki kui sa nii vihane ei oleks,"naeris isa,"Aga ma tahtsin sulle ühte asja ka öelda."

"Noh?"küsisin uudishimulikult.

"Ma sain teada,kuidas ema tagasi tuua."

"Päriselt?!" Mul tulid meelde kõik need head hetked emaga, kui see seekord vaid töötaks.

"Jah,niiet tule alla,mul on su abi vaja."

"Okei," ütlesi uniselt,kuid kaugemale ma ei jõudnud,sest olin märkamatult magama jäänud.

"Kaua sul läheb?"hüüdis isa alt juba pahuralt.

Ehmusin hetkeks, tõusin voodist,panin esimesed ettejuhtuvad riided selga ning pesin hambad ära.

Läksin kööki,kus isal olid küünlad ja veel mõned minu jaoks võõrad asjad valmis pandud.

"Nii, nüüd on mul sinu abi vaja, meie peame ühendatud olema," ning ta sirutas minu suunas oma käe ,millest ma kinni võtsin.

Kui meie käed olid ühendatud hakkas isa mingis tundmatus keeles rääkima.
Tundsin ära ühe sõna ,deemon, sekund peale seda kui ta seda ütles ,hakkas maja rappuma, laua pealt kukkusid lillepotid maha ja kass jooksis oma ukseaugust välja.

See kestis umbes 6 minutit. Järsku kutsusid kõik 6 küünalt ära.
Isa kukkus pikali,ma jooksin ta juurde ning hakkasin karjuma:"ISA! Ärka üles! Palun!"

Tundsin kuidas pisarad mööda mu põske allapoole voolasid. Panin pea tema rinnale ja kuulsin südame tuksumist. Ohkasin kergendatult, olin juba unustanud et maailmas on olemas selline asi nagu kiirabi. hakkasin telefoni otsima. Jooksin oma tuppa ja mu telefon oli kapi pealt puruks kukkunud, proovisin telefonilukku lahti teha aga klahvistik ei töötanud.

Ma ei leidnud ka isa telefoni, niisiis vedasin isa autosse ja viisin ta ise haiglasse.

Jõudsime haiglasse.

Mu isale tehti analüüse ja mind sinna ei lubatud, pidin ooteruumi pingil otama, olin murest lõhkemas
Helistasin kohe Millyle,rääkisin talle kõigest mis juhtus. Ta lubas haiglasse tulla.

17.minutit hiljem

Vaatasin telefoni, midagi,vaatasin kõrvale ja seal oli Milly,kes mulle lehvitas. Ja minuni tormas.

"Oh sa vaesekene," ütles Milly pehme häälega.

Kallistasime.

Hakkasin vaikselt nutma. Avasin oma vesised silmad ja nägin koridori lõpus poissi, kelel silmad hõõgusid siniselt.

Ta vaatas mulle otsa, nagu ta otsiks kedagi või midagi, kuid kui ma teda vaatasin, siis tundus mulle, nagu ma oleks tundnud teda terve oma elu.

Pilgutasin, ta oli kadunud.

Lõpetasin nutmise. Ja astusin Millyst eemale.

"Ma arvasin, et sa nutad," ütles Milly.

"Nutsin," vastasin tõsiselt.

"Mmm.., okey, aga palun mine koju, see ei ole siin kõige parem koht kus oma nädal veeta ja meil on ju kool ka ja su isa peab nädala siin ravil olema.

"Okey, küll ma lähen." Naeratasin

Istusin autosse ja sõitsin koju.

Mul pole aimugi miks, aga ma ei suutnud lõpetada mõtlemist sellest poisist.

Mõtlesin temast terve tee.

Hakkasin teelt kõrvale kalduma ja vastu tuli veoauto

Pöörasin järsult ära, mõtlesin endamisi, "kas ta on tõesti oma siniste silmadega mulle pähe kinni jäänud?"

Jõudsin koju.

Läksin autost välja ja kõndisin uksest sisse

Panin asjad tuppa. Tavaliselt olime isaga iga pühapäev vaadanud päikeseloojangut. Ma ei tahtnud sinna väga minna, aga mõtlesin et see ajab ehk seda isa jama eemale. Niisiis otsustasin ikka minna. Jõudsin täpselt päikseloojanduks.

Istusin oma lemmik kivi peale ja sulgesin silmad.

Tundsin kuidas tuul minu juustes sahib, tunda oli veel päikese viimast soojust ning näha viimast valgust.

Järsku pani keegi käed mu õlgadele.

Pöörasin ümber, see oli...

SUURED TÄNUD MINU ABILISELE pulgakomm194+ INIMESELE, KES ANDIS RAAMATULE ILUSA TAUSTAPILDI EleriinLind JA AITAS KA JUTUGA. KINDLASTI VAADAKE KA NENDE MEGAHEAD JUTUD ÜLE