The Demon Days [E.K]~Busan Prince Jimin/@K-L123

<5>Mul pole enam kedagi

Nägin unes kuidas ma olin kuskil tuttavas kohas. Vaatasin edasi ja nägin et see oli Linyxide maja ning kui ma edasi tuppa läksin, nägin ma kuidas Mallcom karjus:"Ma uurin selle välja!"

Siis võttis Matthew tal käsivarrest kinni.

"Sa ei teeks seda" ütles Matthew.

"Oi kuidas ma veel teeks" vastas Mallcom sellepeale.

Ärkasin üles. Täna oli neljapäev. Panin endale tumepunase topi ja mustad katkised teksad ning tegin meigi. Läksin alla ja sõin krõbinaid, kui need ära sõin panin nõud pesumasinasse. Võtsin kapi pealt autovõtmed ja astusin uksest välja.

Sõitsin autoga kooli. Kohale jõudes läksin oma kapi juurde. Võtsin kapist õpikud ja hakkasin klassi minema. Järsku võttis keegi mul käest kinni ja tiris mind endaga kaasa.

See oli Matthew

"Mida sa teed?" Küsisin ma

"Kuula mind hoolikalt. Sa pead täna terve päeva Mallcomist eemale hoidma. Saad sa seda teha?" Küsis kutt kannatamatult

"Okei, saan aru. Aga miks?"

"Pikk lugu. Homme räägin." Vastas kutt ja lasi mu käest lahti.

"Okei" ning seda öelnud kõndisime koos klassi.

Tundsin terve tunni kuidas Matthew mind jälgis. Ma ei pannud sellele tähelepanu ja kuulasin tundi edasi

Matthewi VN.

Jälgisin teda terve tunni, mul tuli meelde kõik mis eile õhtul juhtus

Kohe kui Nora astus lävelt ära siis tuli Mallcom mulle kallale. Ta lükkas mu pikale, hüppas mu peale ja küsis vihaselt:"Miks see ei toiminud?"

Vastasin talle:"Ma ei tea!"

"Siis ma uurin selle välja!" Karjus Mallcom

"Sa ei teeks seda," hüüdsin talle järgi.

"Oi kuidas ma veel teeks" ja sellepeale astus ta majast välja

Nora VN

Tunnid said läbi. Läksin täna peale kooli isa vaatama. Sõitsin autoga haiglasse ja hakkasin isa palati poole minema. Järsku tiris keegi mind tühja palatisse. See oli Mallcom

"Lase lahti," sisistasin ma talle.

Ta vaatas mulle väga pinksalt otsa ja ütles:"Sa tuled minuga vabatahtlikult kaasa".

Hakkasin jälle miskipärast naerma ja ütlesin talle:"ei, ma ei tule sinuga kuskile." Siis rabelesin end ta käest lahti ja jooksin palatist välja. Jõudsin oma isa palatini. Seal tuli mulle õde vastu

"Te olete vist ta tütar?" Küsis õde

"Jah, kuidas temaga on?"

Me tegime talle väga palju erinevaid teste. Oleme kirjutanud temast enamvähem kõikidele maailma arstidele, aga keegi ei tea midagi. Ühesõnaga kui ma sulle lihtsalt ütlen ,siis tema seisund on selline nagu ta siia tuli. Ta oleks justkui surnud, kuid ta süda endiselt töötab. Tegime talle veel ühe testi. Me ei manustanud talle üks päev ravimeid. Järgmine päev vaatasime ja tema seisund ei olnud grammigi muutunud.

"Mis temaga siis teha?"

"Ma arvan et kui sa tahad siis sa võid ta koju viia. Arstid ei lubaks teda niikuinii siin nii kaua hoida."

"Okei" ütlesin ma talle ja ta aitas isa autosse viia. Kui ma koju jõudsin panin ma isa tema voodisse ja läksin ise diivanile ja jäin tukkuma.

Nägin unes kuidas keegi lasi uksekella. Läksin vaatama, see oli Matthew. Ta küsis mu isa näha ja, et kuidas temaga on. Lasin ta sisse ja jätsin ta isaga kahekesi. Mõne aja pärast läks ta ära. Läksin isa juurde ja nägin et isa hingab väga vaevaliselt. Kutsusin kiirabi.
Miskipärast sõtis kiirabi väga kaua aega. Läks isegi tund ja siis lõpetas isa järsku hingamise. Üritasin talle teha kuntstlikku hingamist aga tulutult. Lõpuks jõudis ka kiirabi karjusin neile et nad midagi teeksid aga siis pöördus üks nendest minujuurde:"Meie kaastunne"