Nimi: Harunawa Nowaki
Vanus: 16
Perekond: -
Kool: -
Talent: Kõrgtasemeline Häkker
Jõugu liige: Jah
Jõugu liik: Karneval. Ohtlik.
Jõugu koodnimi: Yin
Nii luges Spetsiaalselt Tegelev Jõukudega Erapolitseinik minu andmed ette, kergitas kergelt kulmu ning lausus: "Kolm aastat peaaegu võimatu kättesaadav Yin, kelle isiklikud andmed põhiliselt puuduvad, nüüd, hetkel, istub siin, politseijaoskonna ülekuulamistoas. Oled sa ikka kindel, et sa oled Yin?"
"Ma ei arva, et teiesugustel eliitidel võiks vale informatsioon olla. Isegi mu pilt on andmete kõrval olemas ning te ikka veel kõhklete? Siis te võite mu vabaks lasta."
Politseinikul oli tükk aega soolane näoilme peas.
"Ma ei saa aru, miks alles nüüd? Ja miks sa veel ise politseile sellest ette teatasid? Kas sul on selle uue kooliga midagi plaanis? Jah see on ka võimalik. Sinusugune profesionaal ei laseks end niisama kinni nabida!"
"Kui teil on minu tegemiste kohta mingeid arusaamatusi, siis tundub, et te peate seda juhtumit paremini uurima. Ma jätsin teie jaoks isegi ühe tunnistaja ellu. See kontrollpuldi taga istuv mees. Kui teil on arusaamatusi, siis küsitlege teda."
Politseinik istus ülejäänud aja vaikselt, kulm kortsus, nagu ta ei lepiks selle olukorraga üldse.
Mind juhatati, silmside ning käerauad küljes, kaubikusse, mille lõpp-peatus on arvatavasti Jõukude kool.
Ma tundsin, et enne kohalejõudmist, tehti veel paaris kohas peatusi ning korjati veel paar jõuku peale. Pärast lühidat vaikusepausi, küsis terava tooniga hääl minult: „Miks sul silmad kinni on seotud? Mõrvar?“
"Võib ka nii öelda."
Minu eesmärk ei ole kooli jõudes ning koolis viibides endale sõpru saada, vaid olla võimalikult silmapaistev ning äratada huvi Death Arrow-i salaspioonis.
Kui auto peatus ning mind välja tiriti, oli minu ümber kuulda sosinaid, küsimusi, pööratud just minule.
Politseinik juhatas mind läbi koridoride direktori kabinetini, kuid olin ikka veel käed raudus ning silmad katetud.
Politseinik koputas neli korda ning seest kostus hõige tuppa.
Ta asetas mu diivanile istuma, eemaldas kõigepealt käerauad ning siis silmakatte.
Minu ees istus seesama suure kõhuga, nejakümnendates mees, Joe Long. Ta lubas politseinikul istuda ning siis pöördus minu poole:
"Mul on au sinuga kohtuda, Harunawa Nowaki, või peaksin ma sind Yin-niks kutsuma?"
Tema suu võis küll naeratada, kuid tema silmad ei tõotanud head. Ma ei vastanud tema nn väljakutsele. Kui ta sellest aru sai, tegi ta rõõmsa näo pähe ning lausus:
"Lähme kohe asja kallale. Mida sa plaanid?"
"Hmm, ma ei tea?"
Direktor tegi näo, nagu ta ei kuulnud seda ning ütles:
"Kuulsus ei külasta vaeste kodu ilma asjata, nii et ma loodan südamest, et sa ei kavatse midagi hullu teha."
"Ma ei tea, kas selle lõpptulemus on just hull, aga võib juhtuda, et teie jaoks see head just ei too."
Me istusime mõlemad vaikses keskonnas, kuigi võis öelda, et õhk meie vahel oli üsnagi raske. Lõpuks viis direktor Joe jutu minu klassi paigutamisele.
"Kuna sa oled minu arvates üsnagi ohtlik, siis ma panen su esialgselt mitte esimesse, vaid teise klassi. Pärast saad sa seda lihtsalt korrata.
Kuigi me ütleme selle kohta klassid, on need rohkem jaotatud ohtlikuse, kui et vanuse järgi. Ma arvan, et see peaks sobima?"
".."
Direktor Joe sosistas midagi enda kõrvalseisvale assistendile, assastent kõndis minu poole, pani igaks juhuks käed uuesti raudu ning seejärel juhatas mind uksest enda järel välja.
Enne kui ma ukse sulgesin, ütlesin Direktorile üle õla: "Kui sa väga teada tahad , miks ma siin olen, siis ma soovitan sul kõigepealt küsitleda ellujäänut ning seejärel kõik puzzle tükid kokku panna."
Keset koolimaja kõndides seletas assistent selle kooli reegleid. Esimesel korrusel on söökla, koolikiusajate ning nõrgemate Jõukude õpilased. Teisel korrusel paikneb raamatukogu, direktori ning õpetajate ruumid, samuti ka Jõukude klassiruumid. Ning viimasel, kolmandal korrusel paiknevad Jõukude liidrid, pätid ning tapjad. Selle korruse kohta võib isegi öelda, et: "See kes ei söö saab söödud."
Meie magamisala on koolimaja taga ning kui mul midagi vaja läheb, siis koolimeeskond toob minu asjad kodust ära, kui ma neile vaid oma aadressi ütlen..
Kooliterritoorium on piiratud kõrge aiaga, mis sisaldab veel elektrit.
Enne kui me jõudsime minu klassini, tuletas ta mulle meelde selle kooli kõige tähtsama reelgi: "Tapmine on keelatud!"
Sekretär astus klassiuksest sisse, hoiatas parasjagu klassisolevat õpetajat ning siis astus uksest välja. Õpetaja naeris üle klassi ning vaatas klassi kaastundeliste silmadega.
"Nii pätid, tundub, et meiega liitub uus õpilane."
Ta vaatas minu poole ning kutsus mind silmadega sisse. Samal ajal, kui ma koridorist klassi astusin, lausus ta tervele klassile:
"Ma ei tea kas teile kaasa tunda, või rõõmustada."
Kui ma klassi ees seisin, ootas terve klass huviga teada saada minu nime, samal ajal kui õpetaja minult käerauad maha võttis, tagant pingist tõusis punakate juustega poiss püsti, kaelal tätoveering ning puust mõõk vööl.
"Yin?!"
Ma uurisin tema välimust ning kui ma tema sinakaid silmi nägin, küsisin ma vastu: "Yan!"
"Nii, et sa oled tõesti sina?"
Mina ja Yin oleme kui lapsepõlvesõbrad. Me olime nagu kaksikud üksteise külgekasvanud. Enne, kui me mõlemad oma teed läksime, siis lubasime üksteisele, et meie hüüdnimed jõukude seas ei muutuks.
"Yin ja Yan? Mingi komöödiaduo?" Terve klass naeris, kui me üle pika aja kätt surusime ning kui Yan oma teisi klassikaaslasi külmade küsivate silmadega vaatas, karjus äkitselt üks klassist: "Oot?! EI OLE? Yan ütles just Yin, eks?"
Terve klass hakkas uuesti nende nimede peale naerma ning siis katkestas ta neid kõvemini: "Kas te siis ei saa aru? Ta ütles Yin talle! Kas seesama Yin, kes on oma kolmeaastase karjääri jooksul tapnud üle poolte poliitikute, on Karvevali kui aseliider ning öeldakse veel, et üks geniaalsemaid häkkereid üldse?"
Yan, pärisnimega Aki, vaatas küsijale otsa ning noogutas naeratades.
Terve klass oli vakka ning nende hirmunuid pilke oli vägagi tunda. Huvitav, kas selliseid argpükse ongi terve kool täis? Või on Aki nad juba hästi ära treeninud..
Selle piinliku vaikuse lõpetas õpetaja naermine.
"Heh, mul ei ole nii kaua juba lõbus olnud."
Ta köhatas oma hääle puhtaks ning siis lausus: "Kuna sa tunned Akit, siis tekitame sulle tema ette vaba koha."
Kui ma olin maha istunud, alustas ta uuesti tunniga.
