Me kõndisime Akiga vahetunnil mööda kolmanda korruse koridori. Ma rääkisin kõik oma plaani algusest lõpuni Akile ning sain tema nõusoleku minu aitamiseks. Kõndides ning olles täiesti omas teemas, põrkas minu kõhu vastu minust umbes kakskümmend sentimeetrit lühem, õlgadest natuke allapoole ulatuvate juustega poiss.
Naeratades ütlesin: "Vabandust, ma ei pannud tähele.
Või vähemalt nii ma tahaksin öelda, aga tundub, et sa ei plaaninudki minust rahulikult mööda minna."
Ma tõstsin poisi parema käe, mis hoidis peos tasukunuga, kõrgemale ning seejärel vaatasin endast kaugemale varjudesse.
"Juba kiusatakse?"
Poiss ei öelnud midagi, ainult värises üle kere ning vaatas mulle vabandavate, peaaegu nutuste silmadega otsa.
"Oi, rahu! Kõik on korras! Väiksest noatorkest kõhtu ei piisa, et mind tappa. Okei?"
Poiss noogutas mulle vaikselt.
"Mis su nimi on? Minu nimi on.. oh.. ma arvan, et sul ei ole seda vaja teada, sest ma usun, et sa tead seda juba.“
Poiss noogutas ning see järel ütles vaiksel toonil: "..Suoh.."
"Lihtsalt Suoh?
Kas sa tahad meiega kaasa, sööklasse tulla?"
Terve aeg maha vaadates, järgnes ta meile. Ma sain aru, et ta kahtleb veel enda perekonnanime ütlemast, niiet ma jätsin selle küsimuse ka viimaseks.
Kui söögid olid tellitud ning istekohad olid leitud, küsisin ma Souhlt: "Kuidas sa siia sattusid? Ja veel kolmandale astmele?"
Suoh silmis oli näha valu ning kõhklust.
"Ah, kui see on liiga raske teema, siis sa ei pea sellest rääkima."
Souh rapukas äkitselt pead ning sõnas: "Ei, ma miskipärast soovin.. tahan, et sa seda teaksid."
Souh hingas sügavalt sisse, vaatas oma teetassi ning siis lausus: "Ma tapsin oma ema."
"Souh? Ma olen kodus!"
"Ema?"
Ema võttis kiirelt jalanõud jalast ning jooksis minu poole.
"Ütle, Souh, kas sa armastad oma ema?"
"Mis viga?"
"Sellest ajast kui su isa on surnud, ma olen olnud nii üksik. Ma olen püüdnud leida endale kaaslast, aga minu vanustel meestel on juba ammu perekond olemas. Ma tunnen end nii kasutuna. Keegi ei vaja mind."
Pisarad silmis ta kallistas mind ning suudles mind mitu korda huultele.
"Ema?"
Ta tõstis mu üles ning viis mu suurde tuppa diivanile lamama. Minu peal istudes, hakkas ta vaikselt riideid ära võtma, samal ajal üritades mind suudelda.
Ma lükkasin ta eemale ning ütlesin: "Ema? Ma ei usu, et ema peaks sellist asja oma pojale tegema?"
Ta vaatas mind üllatunud pilguga ning tõustes püsti liikus ta köögi poole.
"Souh? Nii et sa arvad ka, et emmet ei ole vaja enam? Kas sa vihkad mind nüüd?"
Köögist tagasi tulles paistis ta selja tagant suur kööginuga mille ta minu ees üles tõstis.
"Siis tapan ma nii sinu kui ka enda, et mul vähemaltki ilus mälestus enne lõppu jääks."
Ning siis läks minu silme eest kõik mustaks ning enne, kui ma arugi sain, istusin ma toa nurgas, riided olid verega kaetud ning ema lamas keset suurestuba. Ta üritas sirutada käe minuni samal ajal sonides: "Mu beebi.. beebi.. ära vih..ka mind. Em..me, soovis sulle a..inult kõi..ge p..a..r..e..m..a..t..."
"Paar päeva pärast seda, tuli üks minu ema töökaaslastest meie ukse taha ning kui ta korterisse sisenes, pistis ta kirjuma ning paarikümne minuti pärast oli politsei kohal."
Ma ei osanud Souh jutu peale midagi vastata, kuid tundus, et ta ei soovigi vastust kuulda. Pärast seda juttu, ei olnud meil kellelgil enam eriti kõhud tühjad ning me lahkusime sööklast.
"Me peame Akiga siit edasi nüüd minema, kuid kui sul peaks mingeid probleeme olema, või sa kardad midagi, siis tule ja otsi meid üles, eks?"
Souh noogutas rõõmsa näoilmega ning üsna pea kadus ta koridori lõpus olevasse klassiruumi.
"Yin?"
Aki oli segaduses, isegi tema silmad küsisid, et miks ma temaga nii käitusin.
"Rahu, Aki. Temast on mulle veel kasu. Plaani me talle ei räägi, kuid tulevikus saab ta mind nii mõnegi asjaga aidata."
