Kuigi see situatsioon oli minu jaoks vägagi ohtlik, ei saanud ma oma naeru pidama.
"Mis selle aula aktusest siis?" küsis Souh kannatamatu häälega samal ajal lükates nuga kõrile lähemale, et ma naermise lõpetaksin.
"Kui me viibisime raamatukogus, joonistasin ma sinu silme all koolikaardile noole, mille tipuks oli seesama aularuum ning sulgedeks kaks koolihoone tiiba. Ma ei tea, kas sa märkasid, kuid ma jälgisin sinu reaktsioone silmanurgast."
Ma naersin ning kortsutasin profiilipaberi ära.
"See oli lihtsalt oletus minu poolt, et nendes tiibades peituvad mürgigaaside anumad. Aga noh.. Death Arrow-i tegevusi pole raske arvata.
Jah, see oletus võis olla täiesti vale, kuid sellest hoolimata, võtsin ma riski ning tundus, et ma tabasin märklauda."
Souh enesekindlus kõikus, kuid siis lausus ta enesekindlalt: "Mis sa arvad, keda nad rohkem usaldavad, kas sinusugust massimõrvarit, või mind, kes tegi ainult väikese vea ning sattusin siia?"
Ma vaatasin enda ette maha, siis tagasi Souh silmadesse ning naersin. Ma asetasin oma käe taskusse ning võtsin välja musta karbi. See oli diktofon.
Souh silmad läksid suureks, ta haaras raevukalt minu käest diktofoni ning hakkas seda lõhkuma. Lõhkumise hoos oli ta hetkeks ära unustanud minu ning just sellest vähesest ajast piisas, kuniks ma tema selja taha seisin, jalaga tasakaalust välja viisin ning taskunoa tema kõri lähedale asetasin.
"Kui sa mu praegu ära tapad, ei ole sul tuleviku, sa peaks seda isegi teadma. Keegi ei usu sind ilma tõenditeta!"
Ma nööpisin oma särgi eest lahti ning näitasin talle oma keha. Minu rinnale oli kleebitud väike lutikas.
"Mulle ei meeldi kunagi mängida ilma publikuta. Selle lutika teine osa on praegu heliruumis ning on meie vestluse algusest saadik tervele koolile, kui ka ühikale, meievahelist vestlust jaganud. Põhjuseid, miks meie seda ei kuulnud on kaks: paar päeva enne seda tsirkust siin, vaigistasin ma aula kõlarid. Samuti on aula seinad, uksed ning aknad helikindlad.
Ma arvan, et nüüd on meil küll üks koolitäis tunnistajaid, või mis?" Ma naersin salakavalalt ning lükkasin noa tema kõrile lähemale.
Enne, kui õpetajad kohale jõuavad peaksin ma võib olla siiski mingi sinu keha jäseme tüki postiga sinu bossile saatma. Silma? Kõrva? Või hoopis südame?
Kui ma nuga õhus hoidsin ning Souh minu all lamades karjuma hakkas, jõudsid õpetajad kohale.
"Tsk, juba siin?" Keelt laksutades tõusin ma Souh pealt püsti, keerutasin nuga enda pea kohal ning siis viskasin üle õla, mis maandus otse Souh kõrvast paar millimeetrit kaugemale.
"S-s-sa oled HULL! Kuidas sa saad selliseid asju üldse teha?"
"Kuidas?
Heh.
Ma olen Mängur. Et saavutada endale meelepärane tulemus, panustan ma sellesse kasvõi oma terve tuleviku. Meenuta seda alati siis, kui kavatsed minuga uuesti mängima tulla."
"Ärga laske tal lihtsalt minema kõndida. Järele talle!" ütles üks õpetaja kisendades.
"Ma ei tea ning ausalt öeldes mind väga ei huvitagi, mis te selle Souh-ga ette võtate, aga ma usun, et te teate juba seda, et Souh pole juba ammu enam teismelise eas."
Istudes direktori kabinetis ning rääkides Souh-st küsis tal minult:
"Mida sa edasi kavatsed teha? Nagu ma olen asjast aru saanud, oled sa oma ülesande täitnud ning sul ei ole enam põhjust siin edasi viibida. Ma aiman, et järgmine päev ma sind siit koolist enam ei leia?"
"Hmm, jah. Ma mõtlesin sellele ning otsustasin, et jään mõneks ajaks veel siia."
Nii direktoril, tema assistendil, kui ka politseinikul oli üllatunud ilme näos.
"No selles mõttes, et.. Ausalt öeldes on siin koolis üsnagi huvitav. Võiks isegi öelda, et huvitavam kui poliitikute tapmine. Nii et ma otsustasin siia jääda.
Kui mul peaks juhuslikult siin koolis igav hakkama, siis arvestage sellega, et ma kavatsen siit koolist kaduda nii, et minust ei jää jälgegi maha."
Nende viimaste sõnadega tõusin ma diivanilt ning kõndisin ukse poole.
Direktor naeris ning ütles: "No siis me peame vist kohe sulle pahkluu ümber selle seadistise paigaldama." Ta tegi väikse pausi ning lisas: "Kuigi ma arvan, et sellest ei ole mingit kasu, mis?" ütles direktor naljatades.
"Ükskõik kui palju ma ka ei mõtleks, ma lihtsalt ei mõista, miks sa just sellise valiku tegid." ütles direktor enne minu lahkumist.
"Miks?" Ma naeratasin salakavalalt ning pöörasin näo õla juurde.
"Nagu ma juba ütlesin, ma olen Mängur. Ma võtan suure riski, isegi siis, kui see peaks lõppema minu surmaga. Ma panustan kasvõi terve oma tuleviku
ja vot siis hakkab alles õige mäng pihta."
