I'm in love with a living doll

I think I am in love...?

''Pakk teile,'' sõnas postiljon ja ulatas mulle pakki.

''Tänan,'' tänasin postiljoni ja võtsin ta käest paki. ''Jumal tänatud sa jõudsid tervelt siia!'' sõnasin ja avasin karbi.

''Nii ilus!'' Ma tõstsin nuku pehmenduste seest välja ja jäin nukku oma kätel suurte silmadega vaatama.

Nukk oli umbes 30 sentimeetri pikkune.Ta pikad mustad lokkis juuksed voolasid ta jalgadeni, üks juuksesalk peenesse punupatsi pandud ja veripunase lindiga kinni seotud. Ta suured silmad olid päikseloojangu moodi, punane, kollane ja oranž vaheldumisi mänglemas ja ta tumedad juuksed tõid need veel eriti esile. Ta nahk oli portselanvalge, tuues kõik toonid temas eriti esile. Ta suu oli heleroosat tooni, kuid mitte liiga üle pakutud. Ta kandis kaunist musta kleiti, mis oli väga detailselt õmmeldud. Kleidi alumist äärt kaunistasid punased heegelmustrid, tuues nii kleidi alumise kihilise osa esile. Isegi korsett oli talle käsitsi õmmeldud. Üle ta õlgade lookles veripunane keep ,mis sama värvi kingade juures lõppes.

Ma asetasin ta ettevaatlikult padjale oma kapi peal ja pöördusin oma visandusvihiku juurde, just nukult inspiratsiooni saanud, lendasid ideed igast aju nurgast mulle ette ja ma visandasin need kiirelt paberile.

Huvitav kas talle valge kleit sobiks? Jäin ma mõttesse, kuni kuulsin järsku liikumist oma selja taga.

''Nii et sina oled mu uus omanik?'' kostus tütarlapse hääl mu selja tagant. Ma pöörasin end kiirelt ümber ja mu ees seisis inimsuuruses nukk, kes naeratas mulle oma lumivalget naeratust.''See on esimene kord kui ma peale ostmist nii kiiresti inimeseks olen saanud muutuda.''

Ta pani oma nimetis sõrme mu lõua alla ja tõstis mu pea ülesse.

''Ma olen pidevalt uute omanike vahel liikunud, aga tundub , et ma võin seekord siia pikemaks ajaks jääda. Mis su nimi on?''

Ma kujutan ette milline mu nägu praegu olla võis, šokis, üllatunud ja isegi veidi hirmul.

''Mis viga? Kas mu ilu võttis su sõnatuks? A jah, ennem kui ma ära unustan, sa pead mulle ütlema 'Sa oled nii ilus. Ma armastan sind. Mul on silmi vaid sulle' vähemalt viis korda päevas."

''Sina...'' Ma tundsin kuidas viha mu sees keema hakkas,''sissetungija!'' karjusin ja hakkasin tüdrukust juba kinni haarama, kui ta järsku kadus.

''M-mida?'' olin ma segaduses.

''Sa julged mind rünnata!'' kuulsin sama häält järsku oma jalge juurest.

Ma vaatasin kiirelt alla ja märkasin seal oma uut nukku, kes mulle vihase näoga otsa vaatas.''Mida sa siis teinud oleksid, kui sa oleksid mulle armid tekitanud?''

''Üllatunud või mis, härra uus omanik .Mitte, et ma sind süüdistaksin.'' naeratas nukk mulle kavalalt.''Mul on hing, seni kuni mu omanik mind armastab. Ma liigun ja olen nagu iga teine inimene.''

''Mida?'' ei jõundud mulle kohale. See nukk liigub ja räägib. Mis mul viga on?

''Ja et ma suudan inimese vormi juba esimesel päeval võtta,'' jätkas nukk innukalt,''Sa pead mind ikka tõsiselt armastama.''

''Ah?''

''Ja sa meeldid mulle ma härra omanik. Seega armasta mind nii palju kui sa suudad!!''

Kas ma hakkan hulluks minema? Oli ainus mõte mis mu peas keerles.

Ma pöörasin nukkule selja ja läksin magamistuppa ja sulgesin ukse.

Nii ma ärkan hommikul ülesse ja see kõik on uni.

Kuid ma eksisin. Hommikul kooli minnes istus nukk täpselt mu toa ukse ees, kuid ta ei liikunud. Ma tõstsin selle kiirelt kapp otsa padjale tagasi ja kiirustasin kooli.